Tartu Hoiu-laenuühistu suvepäevade raames toimus ka Eesti Ühistegevuse Liidu koosolek, kus saime rääkida tehtust ja ka tulevastest plaanidest.
Minu käest on tihti küsitud, mida kujutab endast Eesti Ühistegevuse Liit ja mis on sellise liidu funktsioon. Kui ma olen rääkinud, milliste bürokraatlike takistustega oleme sunnitud ühistus igapäevaselt tegelema, siis tundub kuuldu paljudele uskumatuna, sest eksisteerivad ju seadused, mille alusel peaks ühiskond toimima ning mis puutub siia veel mingi eriline bürokraatia ja veel kohe nii hullusti, et seda saaks diktatuuriks nimetada.
Seadused seadusteks, aga meil on avalikus halduses suur hulk ametnikke, kellele on just seaduse alusel antud paljude küsimuste lahendamisel kaalutlusõigus. See tähendab, et kuigi seadus lubab ühel või teisel viisil tegutseda, siis mingi alaväärsuskomplekside küüsis vaevlev ametnik otsustab kaalutleda sinu küsimust selliselt, et tekitab ettevõtlikele inimestele alusetult täiendavaid probleeme, mille lahendamiseks kulub palju aega, raha ja energiat.
Lisaks ametniku kaalutlusõigusele puutuvad ühistu liikmed kokku ka poliitiliste otsustega, mis eiravad seadusi ja mõjutavad otseselt ametnike käitumist. Näiteks, milline kohaliku omavalitsuse ametnik söandaks minna konflikti vallavalitsuse või ka volikogu kollektiivse otsusega, mis ei tugine seadustele, vaid lähtub isikute isiklikest sümpaatiatest või koguni lihtlabasest kadedusest.
Tihtilugu tähendaks konflikt kollektiivsete seaduseeirajatega ametnikule töökoha kaotust ja mida see ühele palgast sõltuvale inimesele tähendab, on sõnadetagi selge. Samas ei kehti kirjapandu eranditult kõikide ametnike suhtes. Väga palju on toredaid, pädevaid ja abivalmis ametnikke, kellega on lausa rõõm suhelda.
Kuid nii nagu tõrvatilk meepotis rikub kogu mee, nii jäävad domineerima ikka sellised suhtlused, kus tunned end ametnike meelevallas rumala ja tühise ussikesena ning vaatamata seaduste kaitsele, ei lasta sul oma plaane kohtuvaidluseta ellu viia. Kuid ennasttäis bürokraate ei leidu mitte ainult kohalikes omavalitsustes, vaid neid jagub ka ministeeriumitesse ja erinevatesse ametitesse. Nendega on veel keerulisem adekvaatselt ja mõistusepäraselt suhelda kui kohalike omavalitsuse ametnikega.
Liidu selgitustaotlustele on vastatud üleolevalt ja küsimustesse mittepuutuvalt. Jääb mulje nagu me oleme mingid värdjad, kellega võib käituda täpselt nii nagu on parasjagu ametnikuhärral tuju. Ja hoidku kõigevägevam selle eest, kui sellised ennasttäis tegelased oma eksimusi tunnistaksid. Seda ei maksa lootagi. Isegi siis, kui suudad mustvalgel tõendada, et ametnik eksib või ületab oma võimupiire, lõpeb vaidlusküsimus tihtilugu ikkagi kohtus.
Kaob aeg ja raha ning lõpuks bürokraatide üle saavutatud võit ei too rahuldust hinge ega naeratust näole. Liiga palju on kulunud õiguse jalule seadmiseks energiat ja aega. Nende jaoks on kogu protsess ametlik, meie jaoks aga isiklik. Eesti Ühistegevuse Liidu peamiseks tegevussuunaks ongi mobiliseerida nii ühistuliikmeid kui ka ühistusse mitte kuuluvaid kaaskodanikke võitluseks selliste isetekkeliste nähtuste vastu, mis ei lase normaalselt ellu viia seadustega tagatud plaane, tekitades sellega edasipüüdlikele kodanikele otsest varalist ja moraalset kahju.
Tunnistan ausalt, et ka minul oli vahepeal selline kaksipidine tunne, et midagi ei saagi muuta ja me oleme järjest süveneva bürokraatia hulluse küüsis, kuid hakates tasapisi praktiliselt tegutsema, olen tänaseks veendunud, et kõik ei ole veel jäädavalt kadunud. Meie eduks on tarkus ja visadus. Just visadus, sest me ei lepi bürokraatide mõnitavate ja sisutühjade vastustega. Me avalikustame nende seadusevastased teod ja räpase hingeelu.
Me ei jäta järele enne, kui oleme sundinud neid käituma seadusekuulekalt ja lugupidavalt oma kaaskodanike vastu. Me ei jäta järele enne, kui poliitilised korruptandid on paljastatud ja avalikkuse ette tassitud. Ja uskuge, see tööpõld ei saa siin riigis niipeagi otsa, sest väikene korporatiivne ühiskond soodustab ringkäendust ja vähegi laiema probleemi esilekerkimise korral moodustatakse ametkondade poolt ringkaitse, millest läbi murda saab ainult laiale liikmeskonnale toetudes.
Minu käest on samuti küsitud, et kui see kõik on nii nagu te räägite ja kirjeldate, siis kuhu jäävad õiguskaitseorganid? Eksisteerivad ju karistusseadustikus paragrahvid nii mõjuvõimuga kauplemise kui ka mõjuvõimu kuritarvitamise kohta, mis toovad selgesõnaliselt välja karistused selliste tegevuste eest.
Kõik on õige, kuid meie õigusruum on täna samuti tasakaalust väljas ja selliste töömahukate ja keeruliste kaasuste lahendamiseks napib nii ressursse kui ka teadmisi. Üksikkodaniku üritused ametnike vastu õigust leida põrkuvad koheselt kokku üle jõu käivate õigusabikulude ja ametkondliku ringkaitsega, kus süsteem, selle asemel, et oma vigu tunnistada, hakkab otsima hoopis kaebaja poolset hälbelist käitumist, et delegeerida vastutus hoopis tegelikule kannatanule.
Mul on kahjuks väga õpetlik kogemus kohtusaagast Tallinna linnaga. Tallinna Prantsuse Lütseumis kiusati regulaarselt läbi aastate mu väikest tütrekest. Kiusajateks ei olnud mitte ainult mõned üksikud kaasõpilased, vaid samuti auväärt ja lugupeetud pedagoogid. Kooli juhtkonna poole pöördumine sooviga probleeme konstruktiivselt lahendada ei andnud mingisuguseid tulemusi.
Lapse klassijuhataja laiutas vaid käsi ja tunnistas, et tema ei saa midagi parata, sest siia kooli ongi kokku tulnud üleimetletud lapsed, kelle psüühika on juba pöördumatult rikutud. Kooli direktori Lauri Leesi suust kuulsin, et hoopis laps valetab mulle kõikvõimalike kiusamisjuhtumite kohta ja just sellepärast, et saada tähelepanu ja vanemlikku armastust, mida ta kodus kindlasti piisavalt ei saavat. Ta väitis, et kõik lapsed valetavad ja see on täiesti loomulik. Selle väitega ei saanud ma nõustuda.
Vastuolud kooli juhtkonnaga kulmineerusid ja ainsaks lahenduseks oli panna laps õppima teise kooli. Samas pöördusin ka kohtu poole oma perekonna ja lapse õiguste kaitsmiseks ning õigluse jalule seadmiseks. Ja siis läks lahti! Tallinna linna advokaadid üritasid mu last tembeldada hulluks ja suunata teda psühhiaatri juurde kontrolli. Nad väitsid kohtus, et laps on patoloogiline valetaja, käitub ebaadekvaatselt ja konflikti põhjuseid tuleb otsida eelkõige kodust, mitte auväärsest ja lugupeetud koolist.
Ma võitsin kohtuvaidlused ja ainult sellepärast, et laps lindistas koolis nii kaasõpilaste kui ka pedagoogide mõnitamised ja sõimu. Need olid ümberlükkamatud tõendid, mille kohta üritasid kooli esindavad advokaadid väita, et tegemist on lihtlabaste fabritseeringutega. Kohus mõistis Tallinna linnalt lapse kasuks välja tühise rahalise hüvituse ja kohtunik kirjutas kohtuotsuses pikalt, kuidas mina lapsevanemana ei tohiks sellest juhtumist avalikult rääkida, sest sellega võiksin ma kahjustada teisi, otseseid asjaosalisi.
Võeti siis tuvastatud süüdlased ja mahitajad vastutusele? Loomulikult mitte, sest hunt hunti ei murra ja süsteem ei tunnista end kunagi süüdi.
Peale läbielatud kohtusaagat olen ma veendunud, et näiteks Viljandi koolis õpetajat tulistanud laps ei näinud muud võimalust enese kaitsmiseks. Mitte ükski laps ei too heast peast relva kooli ega tulista õpetajat. Selleks pidid olema väga tõsised põhjused. Põhjused, millest süsteem vaikib ja alatud bürokraadid, kelle käes on võim, saavad lihtsalt tegeliku kannataja süüdi mõista.
Mu väljaütlemised võivad tunduda küünilised, kuid olles näinud, kui madalale võivad langeda kohtus valet vanduvad haridustöötajad, kelle kasvatada ja kujundada on meie järelkasv, ei tunne ma mingit süümepiina rääkides asjadest meie riigis just nii nagu need on, mitte nii nagu neid näha soovitakse või üldsusele esitatakse.
Ma usun, et paljudele kaaskodanikele on elus ette tulnud samalaadseid olukordi, mil tunnete end abituna bürokraatidest ametnike omavoli ees. Kuid alla anda ei tohi ja alanduste ning ülekohtuga ei tohi leppida.
Me oleme ikkagi vabad inimesed vabal maal ja me peame suutma seista vähemalt oma õiguste eest ning üheskoos jõudumööda abistama ka teisi. Ja sellepärast kutsungi ma teid kõiki ühinema Eesti Ühistegevuse Liiduga, sest koos oleme tugevad ja suudame kujundada oma elukeskkonna elamisvääriliseks. Koondame üheskoos read ja moodustame tõsiseltvõetava poliitilise jõu, mille tegevuse mõtet ja eesmärke toetab enamus eestimaalastest. Jõudu võiduks!
Harry Raudvere
Eesti Ühistegevuse Liidu juhatuse liige