Ajal, mil kogu maailma tabas koroonaviirus, oli Narva nagu tormisilmas. Kui ümberringi möllas pandeemia, haigestumistest teatati hulgi ja jae ning meediast muud ei olnud kuulda, kui koroona siin ja koroona seal, puhkas Narva jalga.
Ka Narvas pandi üles valvepunkt, mis meenutas McDonalds’i Drive-In’is hamburgeri ostmist, ainult selle vahega, et sulle topitakse sügavale ninna nii pikk pulk, et isegi Buratino kadestaks sind. Aga keda ei olnud, need olid patsiendid, sest perearstid ei saatnud sinna kedagi. Ja kuidas nad oleksid saanud saatagi, kui keegi ei tulnud oma tervise üle kaebama?
Mis selle fenomeni saladuseks on, ei tea keegi, aga Narvas tuvastati ainult üks koroonahaige ja seda just nimelt McDonalds’is – ja see oligi kõik. Viiel inimesel Narva hooldekodus kahtlustati haigust, aga nemad pääsesid vaid ehmatusega. Koroona ehk ametliku nimega Covid-19 oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt Narvas suurt pahandust tegema, sest ega inimesed suurt ei hoolinud karmide poliitikute nõudmistest nagu 2+2 või näomask.
Maxima poes käidi tuima näoga edasi nagu ennemuiste, käpiti terve letitäis õunu läbi ja siis võeti kolm õuna, kassas seisti tihedalt üksteise taga ja vaid ühe astmahaige köhahoog pani inimesi veidi eemale tõmbuma. Eks see jää meditsiiniteadlaste arutada, miks kuripaha haigus, mis nakatas inimesi väga lihtsalt ja mille tõttu Saaremaa lukku pandi, ei teinud suurt paha Narvas. Paha tegi Narvas (nagu mujalgi) hoopis majandusblokaad, mis keeras SKP kella tagurpidi tiksuma ja mille supilurri inimesed veel hakkavad helpima.
Esmalt muidugi see, et kütuse tankimine Venemaalt jäi ära. Kui võrrelda hindu, siis Eestis müüdav bensiin hinnaga 1,19 € ja Venemaa 0,58 € on piisav vahe, et üle piiri lipsata. Teine kategooria, mis sai puudutatud, olid nn. kotipoisid, kes mõne euro eest viisid ühe koti Venemaale ja tõid midagi odavat sealt siia. Kolmandad aga, kes käisid Venemaal tööl (üllatus-üllatus, ka selliseid inimesi on ja mitte vähe), pidid nüüd siiapoole piiri passima jääma. Ja neljandana lisaks veel kõik teised, kes saadeti suure hirmuga või paratamatusest tingituna koju.
Ega ei saagi tööle minna, kui SPA, restoran ja ööklubi on kinni. Imelikul kombel ei kuulunud ohustatud liikide hulka ehitajad, sest neid võis rahulikult näha üksteise kõrval ehitusplatsil tööd tegemas. Ametlik isolatsiooniaeg sai läbi ja elu peaks edasi minema, aga kuidas elu nüüd läheb? Üle kivide ja kändude, sest kinni panna on ikka lihtsam kui lahti teha. Narva poed on nüüd suhteliselt inimtühjad, ka toidupoed. Kui varem oli näha palju turiste Venemaalt, siis nüüd võib pärast nädalavahetust minna poodi ja kaupa jätkub kõigile. Varasemalt ostsid vene turistid näiteks piimatooted suurelt osalt ära. Lisaks poodidele kannatavad ka Narva-Jõesuu SPA-d, mis elatusid väga suures osas turistidest. Eelmisel aastal Eestit külastanud välisturistidest oli Venemaa oma 15% osakaaluga Soome järel teisel kohal.
Ehk seega – Venemaa majanduse käekäik mõjutab Eesti majandust tugevalt läbi turismi ja erinevate teenuste. Oodatakse muidugi toetusi ja üks eurosaadik teatas juba, et „Ida-Virumaa jaoks ülitähtsa õiglase ülemineku fondi abi Eestile enam kui neljakordistub, 125 miljonilt 552 miljonini“.
Aga toetuste saamiseni läheb aega ja kes seda saab, ei tea keegi. Praegune Töötukassa abi hoiab inimesed veel töökohtadel, aga kui see abi lõpeb, on karta suuremat sorti koondamisi, mis hakkavad toimuma kohe või kuni kuu aega pärast Töötukassa meetme lõppemist. Alles siis saame näha, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Valju häälega sellest ei räägita, aga narvakad tajuvad tulevast hädaolukorda oma seitsmenda meelega ja on kapseldunud oma suvilatesse ehk datšadesse. Neid datšasid on väga palju – need on lausa omaette linnaosad. Aianduskooperatiivid rajati Narva lähiümbrusesse nõukogude ajal 1960. aastate alguses. Enamasti jaotasid 600 ruutmeetriseid krunte suurettevõtted oma sisserännanud töötajatele, et nood saaksid kasvatada toidulisa ja rajada väikse aiamaja. Aianduskooperatiivid tekkisid linnast lahustükkidena kümne kilomeetri raadiuses või linna serva (Kulgu piirkond), haarates osaliselt endised külad.
Seetõttu koosneb Narva linna territoorium praegugi mitmest suuremast eraldiseisvast maaalast. Narvas on suvilate all umbes kakskümmend korda rohkem maad (710 ha) kui haljasalasid linnas kokku. Narvas on ka oma Veneetsia, mis on väga kummaline asi ja tähendab tegelikult garaažikooperatiive kanalite ääres. Sellistesse datšadesse ongi nüüd inimesed läinud.
Linnas käiakse söögi ja joogi järel ning kui toimub mõni kevadine minilaat nagu näiteks istikute müümine, siis ostetakse kogu vajalik kaup ära ja minnakse datšasse tagasi. Eelmisest aastast leidub igaühel sahvrites ka midagi söömiseks ja mida sügise poole aeg läheb, seda rohkem sahvritesse kraami tuleb.
Sel aastal püütakse kasvatada ja varuda toitu eriti palju, sest kõhutunne ütleb, et tulevad rasked ajad. Datšades käib aga igapäevane külaelu ja kui Marfa Vassiljevnal saab näiteks sool otsa, aga naaberdatša Julia Ivanovnal on jälle jahu otsas, siis nad saavad omavahel kaupa vahetada.
Selliselt hakkabki tekkima nö neo-agraarühiskond, kus inimesed kasvatavad ise endale toidupoolist ja vahetavad omavahel kaupu. Eeltoodud datša näide on ehe ühistegevuslik toiming, millest tasuks ka ülekantud tähenduses eeskuju võtta ehk siis ühistegevuse arendamine on praegu olulisem kui kunagi varem.
Vaadake enda ümber ning otsige näiteks Tartu Hoiu-laenuühistu veebilehelt, mida üks või teine Ühistu liige toodab või pakub, võtke temaga ühendust ja saate selle toote ehk isegi soodsamalt kui kaubandusvõrgust.
Sedasi toetate ja arendate meie omavahelist ühistegevust. Kui mitte nüüd, siis millal veel?
Andrus Tamm, Tartu HLÜ volikogu liige
Julia Borissenko, Narva esinduse juhataja