Kunagi ammu nägin multifilmi, kus kutsikas ja kassipoeg äikese ajal pööningul hirmust värisesid. Välku lõi ja müristas, vihma hakkas läbi katuse tilkuma. Kole oli olla. Aga et vihmavett selga tilkus, otsustasid nad, et lähevad alla kööki ja kardavad seal edasi. Aga köögis oli soe, valge ja hea olla, kartmisest ei tulnud enam midagi välja, mille peale otsustati, et minnakse ikka pööningule tagasi ja kardetakse seal edasi. Tõepoolest, pööningul oli külm ja pime, vihma tilkus kaela ja katuseplekk kolises hirmuäratavalt. Pööningul oli palju parem karta.
Meenub ka loetud lasteraamat „Elutark rünt“. Rünt oli seal hästi ettevaatlik targutaja, kes oma urust suurt väljas ei käinudki, et vältida liigseid ohtusid. Ise pidas ta ennast teiste kaladega võrreldes hästi elutargaks ja -kogenuks. Ühel päeval ta selles urus kõhu taeva poole keeraski ja hakkas surnult vaikselt pinnale tõusma.
Milleks need kaks kirjeldust? Kas ma tahan tõepoolest olla targem kui meie riigi valitsus? Ei taha, aga elada tahan küll! Ja selleks, et elada, tuleb hirm alla suruda ja tööd teha. Meil kirjutatakse päris palju nendest, kes on „eesliinil“, aga need on ka peamiselt „väärikad“, kellele mujal maailmas aplause korraldatakse ja meil aknalt taskulambiga vehitakse. Tavaline kassapidaja nende hulka ei kuulu. Tema peab vaatama, et järjekorras kahemeetriste vahedega seistakse ja kaupluses „ruutpesiti“ liigutakse. Kas kassapidaja on kangelane? Ei, ta teeb oma tööd ja ei mõtle hirmule. Sõimata saab mõnikord aga küll.
Ja nii teevad õige mitmete elualade inimesed oma igapäevatööd, olgu mujal kriis või tulgu taevast kasvõi pussnuge. Kui nemad oma tööd ei teeks, ei saaks ju ülejäänud inimesed rahulikult kriisi pidada, vaid hakkaksid ennast ise „aitama“ ja poleks neil siis vaja kassapidajat ega turvameest. Kisub justkui topeltmoraali poole, eks?
Ka meie Tartu HLÜs teeme oma igapäevatööd rahulikult edasi. Tõsi, kontorid on suletud, aga telefonid ja internet lubavad kogu vajaliku töö ikkagi ära teha ja vajadusel saab ka kohtumise kontoris kokku leppida.
Rahulikult jätkab tööd Ühistu tuulepark ja toodab meile endiselt elektrienergiat ja selle läbi ka raha. Halupuudetööstuse masinad ja inimesed jätkavad samuti tööd, sest tellimused tahavad täita ja ega me ometi tellijaid alt ei vea!
Töö jätkub ka meie ehitusobjektidel, sest kõigil töölistel on pere toita ja tulevased koduomanikud tahavad oma uutesse kodudesse elama asuda.
Ja meil on meie kuld, mille rahasisaldus aina suureneb.
Nüüd alguse juurde. Kas me peaksime tööd-tegemised seisma jätma ja kuhugi kriisi kartma minema nagu kutsikas ja kassipoeg pimedalt pööningult valgesse kööki läksid ja seal „elutargalt“ targutama väljas varitsevatest ohtudest kuni endal kõht taeva poole? Ei pea, nii veaksime alt päris paljusid kaasliikmeid. Me peame jätkama oma igapäevatööd, sest kõik ohud ja kõik hirmud saavad ühel päeval mööda ja siis hakatakse õige mitmel pool küsima, miks tööd on tegemata, miks seda või teist asja enam ei ole – enne kriisi ju oli!
Ja siit paradoksaalsena tunduv seisukoht. Me ei pea nui neljaks igal võimalusel peitu pugema, et ennast kaitsta. Me peame oma läbimõeldud tegevusega kaitsema teisi, ligimesi, nagu vanasti öeldi. Ja ühistukaaslasi, nagu ütleme täna. Ja selleks tuleb meil kõiki ettevaatusabinõusid järgides jätkata oma igapäevatööd, olles sellega ka eeskujuks ja lauspaanika ning sellele võimaliku jätku ärahoidjad.
Me ehitame Eestit, tulgu taevast või pussnuge!
Andro Roos
Tartu HLÜ juht