Nii kummaline kui see vabas ja sõltumatus Eestis ka ei tundu, ei olda alati sugugi kõigega rahul, mis siin toimub. See on ka loomulik, sest alati saab midagi teha paremini, jätta halvemini tegemine järele või mõelda välja midagi, mis kõige ootamatumal kombel elu edendaks.
Alati võib küsida: kas täiuslik on see, millele ei saa enam midagi lisada või see, millelt ei saa enam midagi ära võtta? Iseenesest peaks progress ju tähendama lihtsustumist, eks ole?
Niisamuti iseenesest mõistetavalt peaks meil olema progressiivne ühiskond. Aga kui ma küsin, et kui meil on progressiivne ühiskond ja progress tähendab elu lihtsustamist, siis kust ja miks neid uusi ametnikke ja uusi seaduseid ja määruseid aina juurde tuleb?! Kas siis täiuslik riik oleks see, kus kõik on ametnikud ja täiuslik hulk seaduseid ei lase neil hingatagi ja seega on kõik ka seaduslikult surnud?
Meenub lugu, kus uut kuivkemmergut ihalev vanamammi sai vallast poja nimele kirja, mis algas poolteiseleheküljelise paragrahvijadaga. Loomulikult tuli südant turgutada ja suhkruvett juua, sest mammi oli surmkindel, et nüüd pandi poeg vangi ja paragrahvide arvu järgi otsustades vähemalt kaheks-kolmeks eluajaks kohe. Kui siis naabrimees selle üllitise umbes nelja viimast rida luges, selgus, et mammi võib vist uue peldiku ehitada küll või samas ei tohi ta seda teha mitte.
Hiljem selgus, et vallaomad ise ka ei osanud välja lugeda, mis nad sinna paragrahvide otsa peldiku „veetu defekatsioonikoha ning sinna juurde kuuluva märgumiskindla ja taadeldud septiku ehituse püstitamisetapi teostamise sooritamisest… jne“ kirjutanud olid. Kuidas lugu lõppes, ei tea. Aga sisetunne ütleb, et niisugused lood ei saa hästi lõppeda, eriti, kui mammi oli kõrges eas.
Ja just selline jama tingiski Tartu Hoiu-laenuühistu poliitilise tiiva ehk Eesti Ühistegevuse Liidu loomise ja selle eesmärgi püstitamise: Eesti Ühistegevuse Liidu eesmärk on iseseisev Eesti Vabariik, mis on Eesti Vabariigi kodanike tahteväljendus.
Kas ei kõla õõvastavalt, kui juba 30 aastat taasvabas ja sõltumatus, takkaotsa veel demokraatlikus riigis luuakse kooslus, mille eesmärk on iseseisev Eesti Vabariik, mis on Eesti Vabariigi kodanike tahteväljendus? Aga mis sa teed, kui Eurostati andmetel… ...aastal 2008 oli vaesusriskis 291 000 inimest, 2017. aastal oli vaesusriskis 305 000 inimest ja 2018. aastal elas Eestis vaesumise või sotsiaalse tõrjutuse ohus juba 318 000 inimest.
Eestlased armastavad riske, eks? Vaata, et kõige riskilembesem rahvas maailmas! Aga eesmärgi saavutamiseks panime kokku järgmised punktid:
1. toetada eestlaste eestikeelset ja eesti kultuurile tuginevat edasikestmist oma ajalooliselt määratletud maa-alal;
2. iseseisva Eesti Vabariigi hoidmine elulaadil, mille põhialuseks on rahva kui kõrgeima võimu kandja olemasolu ja eelistused ning vastavus 28.06.1992. a. rahvahääletusel kehtestatud põhiseadusega;
3. arendada üleriigilist ühistegevust ja juurutada ühistegevuse põhimõtteid;
4. tagada riigi kui ühiskondliku tahte väljenduse tasakaalustatud areng;
5. kasvada kõigi Eesti Vabariigi kodanike huve esindavaks põhiseaduse ja sellega vastavuses olevate seaduste vastuvaidlematut täitmist nõudvaks erakonnaks.
Võib-olla keegi küsib nüüd, et milleks seda kõike vaja on? Vastan lihtsate sõnadega: seda on vaja selleks, et Eestis tekiks ÜHISKOND, kus me ÜHISELT ajaksime õiget asja, mitte ei konkureeriks omavahel, et kes suurema raha eest rohkem lollusi oskab teha!
Kui me suudame luua ühiskonna, on pool muret murtud, sest siis saab vähemalt üheskoos arutada ja sihte seada. Siis ei ole enam erakondlikku pirukajagamist ja muud eestimaalasi killustavat ja Eestist eemale peletavat jama. Siis oleksid meil vaid need seadused, mis on Eesti rahva otsestes huvides ning toetuvad ausale südametunnistusele.
Liitu Sinagi Eesti Ühistegevuse Liiduga ja Tartu Hoiu-laenuühistuga. Üheskoos oleme tugevad! Üheskoos oskame kasutada oma mõistust, jõudu ja raha õige asja tegemiseks. Ehitame Eestit!
Andro Roos
Tartu HLÜ juht