Rahal on üks omadus, mis on huvitav ja samas nii harjumuspärane, et me seda enam märgatagi ei oska. Raha nimelt kulub. Ei, ma ei mõtle siin nähtust „palgapäevast palgapäevani“. Ma mõtlen seda, et raha rahasisaldus muutub.
Millest me seda ära tunneme? Aga sellest, et korraga hakkab ametiühing võitlema miinimumpalga tõstmise eest, pensionärid nõuavad lisaraha ja laps ei saa enam oma nädalase taskuraha eest osta neid asju, mida varem. Milles asi? Võtame ja uurime rahatähti ja münte luubiga. Mitte midagi pole muutunud, aga… ostetavate asjade sisse mahuks nagu hea ports raha rohkem, kui, ütleme, aasta või paari eest.
Uurime asju luubiga, kas nendes on midagi muutunud? Ei, ka asjad näevad välja nagu muiste ja mullu, aga… tõepoolest, raha mahub neisse hea ports rohkem, kui aasta või paari eest. Mida siis teha? Milles asi? Kes tühjendab minu igapäevase euro kahekümnest või enamast sendist ja kuhu see välja imetud rahahulk läheb?
„Kõrgemalt poolt“ kostab: „Inflatsioon! Ja inflatsioonimäär oli meil, ütleme, 2%.
Euroopa Keskpank ise on ju 2% inflatsiooni saavutamise euroalal oma eesmärgiks seadnud. Kes lubas?! Minu higi ja verega teenitud rahalt, millelt on makstud kõik riigimaksud ja enamgi veel (tihtipeale saab ju eraisik kord aastas enam makstud tulumaksu tagasi), ampsab keegi tükikesi! Ja Vanajumal näeb ja ei mürista, vist kiidab koguni takka, sest inflatsioonimäär mõnikord lausa kasvab!
Loogiline on nüüd mõelda, et kui sul on vana „Marati“ tehase üheksa sukasäärt juba pungil raha täis ja eluunistusena kümnes täitumas, siis… mis siis on? Kujutame endale ette julma nõukaaja inseneri, kes neljakümne aasta eest teenis 150 rubla kuus. Kui palju ta siis teenis? Rahavahetusel sai ta kümne rubla eest ühe krooni, seega oli tema kuupalk võrdne 15 krooniga. 15 krooni eest sai ta rahavahetusel 1 euro… Küll oli ikka julm ja inimvaenulik aeg, eks? Ühe euro eest raba kuu aega nii, et silmad punnis, aga teist eurot juurde ei saa!
Samas sai nõukaajal 150 rubla eest nii mõndagi – võipakki mahtus ju siis kõigest 68 kopikat, mitte 1–2 eurot (150–300 rubla!), nagu praegu. Mis toimub? Aga toimub see, et pangad pakuvad enda elus hoidmiseks raha – tule ja laena, osta täna ja maksa homme! Paljudel juhtudel nii ongi õige. On ju noortel oma elamises köögis külmkapi suurune tühi koht, kapis riiete suurused tühjad kohad ja esikus varujalanõude suurune tühi koht. Siin siis ongi võimalus osta tühjale kohale täide ja maksta selle eest aja jooksul natuke rohkem, kui selle täite hind täna on.
Järelmaksuga on ikka nii, et selle summa on tükkis suurem kui asja letihind – inflatsioon ja kes teab mis kulud veel tuleb ju ka aastatega kanda. Ent on ka teine võimalus, kui asi on suur ja ostmisega kannatab.
Noorele inimesele, kes pole veel kakskümmend viis saanud, on ühistegevushoiuse „Ehitame Eestit!“ 3,5% aastaintress, mis eluks ajaks püsima jääb ja millele ka tulu tõusmisel dividendina lisakopikas kõlksub, päris hea võimalus. Isegi kui „sõber“ inflatsioon Sinu intressist poole ära hammustab, jääb ju teine pool alles ja hoiustatav summa kasvab ikka. Ja kui ise ei jõua ära kulutada – päranda lastele, küll nemad oskavad! Siin on ka vihje võimalikule tulevasele töökohale.
Ühistegevushoiuse „Ehitame Eestit!“ majandustegevus algab metsandusest (kodumaise metsamaa kokkuost, metsa majandamine, halupuude tootmine, selle kaudu eksporditulu saamine), hiljem lisandub ka teisi valdkondi, millest hetkel on veel vara rääkida, kuid mille me kõik üheskoos ette võtame.
Seda kõike saad lähemalt uurida Tartu HLÜ veebilehelt www.tartuhly.ee ja küll siis ka hulk huvitavaid mõtteid pähe tuleb. Ehitame Eestit!
Märt Riiner,
Tartu HLÜ juhatuse liige