18.10.2019 toimus Elvas vaba rahva koosolek „Bürokraatia diktatuur ja korruptsioon kohalikes omavalitsustes“. Kõned olid head ja probleemide olemus hästi lahti seletatud. Tagasiteel jooksid ikka mõtted sõnavõttudele. Oleks tahtnud ka midagi juurde lisada, kuid kõik oli juba niigi öeldud.
Ikkagi ei andnud rahu mõte, et kuidas saab oma rahvas oma rahvale „kaikaid kodarasse“ loopida ja veel nii, et loopijaid endid vaata et nähagi pole. Ühes eesti filmis ütles üks eesti sõdur teisele sõdurile: „Enne sõda lõin just maja üles, kaseoksad langevad otse katusele“. Nad võitlesid ühiselt välisvaenlase vastu. Sõduril oli hea meel, et tal oli maja juba valmis saanud ja lootis pärast sõda vabal maal omas kodus vabalt hingata ja töötada.
Juhtus aga nii, et see sõdur ei saanudki oma majas elada. Siiski andis ta selle lootuse edasi järeltulevatele põlvedele. Ja järeltulevad põlvkonnad kandsid seda lootust oma südames, kasvatasid oma lastes vabaduse armastust ja 50 aastat hiljem tõusid nad tuhast ja näitasid kogu maailmale, mida mõtleb vaba rahvas oma südames. Kõik paistis nii ilus, et oli raske uskuda. Isegi oma raha jõudis taskusse.
Siis aga algas kodumaise põllumajanduse lagundamine ja töökohad kadusid. Müüdi pärandiks saadud metsi, et saada algkapitali ettevõtete loomiseks. Riigivõim aga ei soodustanud sellist tegevust, vaid innustas veelgi enam laenu võtma ja vara maha müüma. See aga pani maaettevõtlusele raske koorma kanda. Maarahvas hakkas linnadesse ja välismaale kolima. Lõpuks kadus ka oma raha. Kes tegi? Ise tegi.
Nüüd 80 aastat hiljem pole enam kaske, õue ega ka maja. Ja kui maja olekski, siis ei ole kedagi, kes seal vabalt hingaks ja töötaks, sest ammu on tugevad töökäed maailmas laiali. Kas meie kohal on ikka veel pime orjaöö? Jah, see on nii pime, et paljud on sellega juba harjunud ega oskagi seda näha. Milles see pime orjaöö siis seisneb?
Vastan: rahvas ei tea, kui palju seadusi, määrusi, juhendeid ja muid dokumente tema normaalset ja eesmärgipärast tegevust reglementeerib, et mitte öelda, takistab ja keelab. Ja kui palju on veel neid otsuseid, mis lepitakse kokku kõikvõimalikes tagatubades. Suur osa reaalsetest töötegijatest panevad ehk tähele, et nende tegevus on piiratud ja vabadus kahaneb iga aastaga.
Paljud ei julge teha tulevikuplaane. Miks? Sest tulevikuplaan pole homne päevaplaan, mida võib juba hommikul muuta. Tulevikuplaanide tegemine eeldab kõikumatut usku ja vankumatut tahet. Ilma ei kavanda midagi. Need, kes mõistavad, et see pime orjaöö on palju põhimõttelisema iseloomuga kui paljud varasemad, tulidki Elvasse kokku.
Kokkutulnud olid kogenud isiklikult, et see poolnähtamatu sisevaenlane, nagu Andro Roos bürokraatia diktatuuri nimetas, tegutseb oma rahva vastu. Harry Raudvere ja Vahur Jaakma ettekannetes ja Raigo Sõle ning Jaan Leetsari sõnavõttudes väljatoodud murekohad olid sellised, mille lahendamine tundus ka kohalike omavalitsuste tasandilt tänaste vahenditega lahendamatu.
Oli näha, et Elvas väljaöeldu viitas palju suuremale pildile. Ja ka sellele, et tänased vahendid ei tööta – läbi ühistegevuse peame leidma uued ja tõhusad vahendid, ent bürokraatia diktatuur peab saama oma vitsad.
Oli rõõm kohtuda paljude ühistukaaslaste ja Ühistulehe lugejatega 23.11.2019 Tallinnas Kaja Kultuurikeskuses toimunud IX Ühistukonverentsil, mille teemaks oli „Bürokraatia diktatuur ning korruptsioon riigis“.
Selliste kokkutulekute kaudu saavad inimesed julgust kaasa mõelda ja kaasa töötada suures tulevikuplaanis, mis viib ellu selle eesti sõduri lootuse, mille ta on oma rahvale edasi andnud.
Aivar Glotov
Tartu HLÜ ja Eesti Ühistegevuse Liidu liige