Austatavad koosviibijad. Täna astume teise sammu oma esimese suurema eesmärgi poole ja seetõttu tuleb lahti rääkida ka mõningad põhitõed, mis oleksid kui vaikimisi kehtestatud reeglid või arusaamised, mida tuleb mõista üheti ja ainult üheti.
Kõigepealt üks lihtne põhimõte, mis heidab valgust erinevatele lähenemistele meie valupunktidele. See on meheliku ja naiseliku käsitluse võrdlus. Naised käsitlevad maailma teljel, mille ühes otsas on ilus ja teises inetu. Meeste telje ühes otsas on õige ja teises vale.
Tänast Eesti Vabariiki mõõdetakse naiselikul teljel. Eesti on nii tubli ja edukas, riigivõlg on nii pisike-pisike, Pisa test on maailma parim, tiiger hüppab, NATO kargab, presidentinna lööb trummi. See kõik meenutab tüüpilise võrgutaja käitumist, kes oma mesijutuga tüdrukul, antud juhul siis eesti rahval, pea segi ajab, et siis lõpuks talle ära teha.
Sellepärast ongi meil vaja mõõduks võtta robustsem ja mehelikum telg: ehk selle asemel, et iga probleemse nähtuse puhul anda emotsionaalseid hinnanguid, et see või teine nähtus on ilus või inetu, tuleb meil hakata esitama küsimusi, kas see või too nähtus või tegevus on õige või vale. Ainult nii toimides on meil tasapisi võimalik hakata liikuma õigete lahenduste poole. Ja ühel heal päeval, kui kõik valed tegevused on välja sorteeritud ja välistatud ja alles on jäänud vaid õiged, hakata neid õigeid tegusid hindama ka naiselikust ilus-inetu teljest lähtudes, lihvida meie sisuliselt õiged teod ka väliselt vormilt ilusateks, täiuslikeks.
Aga täna. Kas on mõeldav, et heleroosaks lõhnavaks paradiisiks maalitud Eesti Vabariigis on üle 300 000 inimese vaesusriskis? Või käib meie rahvusliku uhkuse juurde, et 2019. aasta maikuu seisuga on Eestis kokku umbes 150 000 füüsilisest isikust täitemenetluse võlgnikku? Või on õigusriigile kohane pealkiri: „Norman Aas: kuidas teha riigi peaprokurör sõltumatuks poliitilistest muutustest?“ Kes ei tea, siis Norman Aas töötas 2005–2014 Eesti Vabariigi peaprokurörina ja seetõttu teab ülihästi, miks on vaja teha riigi peaprokurör sõltumatuks poliitilistest muutustest.
Meie riigis tuleb taastada õigus ja õiglus, et poliitkarjeristid ei rapiks meie rahva loodud riiki oma isiklikest huvidest lähtudes. Riik ei pea olema valitseva klassi jõuvahend rahva ohjamiseks, riik on rahvas, kes ise reguleerib oma elu. Jah, mõni võib öelda, et mis „meie“ teha saame, kui „nemad“ ei luba? Siin on vastus üks: Ei ole olemas lootusetuid olukordi, on lootusetud inimesed! Loodan, et meie hulgas selliseid lootusetuid inimesi ei ole või et nad ise vaikselt minema hiilivad.
Igaüks valigu ise oma võimalus, meie siin valime oma riigi korrastamise!
Üks kamraad küsis hiljuti: „Tsensuuri Eestis ei ole, aga hirm on suur. Kust see hirm tuleb?“ Vastan: hirmu sünnitab teadmatus! Ja teadmatuse omakorda harimatus ja pealiskaudsus. Ja sellepärast inimesed kardavadki riigiametnikke ja nende loodud bürokraatia diktatuuri.
Mis on bürokraatia diktatuur?
See on niisugune nähtus, kus sinu raha eest sind abistama palgatud ametnik muutub justkui sind ründava vastaspoole advokaadiks ja kohtunikuks ühes isikus. See on väikese elukauge inimese võimuhullus, kes siis, kui tal kontoris alluvaid ei ole, teeb oma alluva sinust. Ja kui sa ei kuuletu, paneb ta su elu seisma. Ja mitte ainult sinu elu, ka sinu pere elu, sinu lähedaste elu, kõigi nende elu, kes tahaksid ehitada ja elustada Eestit koos sinuga. Tooksin ühe väikese näite.
Kas teadsite, et Tallinna ja Tartu linnapiiride vahele jääval 175,7 kilomeetril on 1388 statsionaarset liiklusmärki ehk keskmiselt 7,9 märki kilomeetril. Tallinna piirist Tartu piirini jõudmiseks kulub 1 tund ja 52 minutit, seega on keskmiselt iga 4,8 sekundi järel järjekordne liiklusmärk ehk… riikliku bürokraatia diktatuuri haldusakt. Ja kõige selle keskel elab inimene, kes paratamatult tasapisi hakkab vihkama oma kodumaad, või pigem mitte enam ei ela, vaid on. On nagu mollusk Pireuse lahes ja üldiselt on ükskõik, kas ta seal on või teda enam pole.
Miks ma seda rääkisin? Kas see oli minu appikarje? Ei olnud! Nutmisest, halamisest ja appikarjetest isegi terve rahva ees ei ole kasu. Pigem võrdub appi karjumine puhtsüdamliku ülestunnistusega, et oled väljapääsmatus hädas ning see omakorda kuulutab ametnikele, et sind võib nüüd julgesti lõplikult mutta trampida. Sellepärast valime meie teise tee. Igale mõjule on alati olemas võrdne vastumõju, ainult nii saame tasakaalu majja tuua.
Nii küsingi ma nüüd: Kas meie eeskujuks on molluskid Pireuse lahes või suured isiksused, kes läbi aegade on loonud ja arendanud riike, mille nimed sadu ja tuhandeid aastaid maakaardil nende tegusid põlistavad? Kas ka teile tundub, et suurt hulka meie seadusi võiks täna nimetada sanktsioonideks omaenese rahva vastu? Kas teeme Eestist riigi, mille üle tema rahvas vabal hetkel ka uhkust võiks tunda? Meil peab olema nagu oli iidsetel roomlastel Rooma rahvas ja tema senat – Eesti rahvas ja tema riik!
Kõikumatut usku, vankumatut tahet, tervet mõistust ja toredat jõudu meile selleks!
10.08.2019
Peerna Turismitalus Viljandimaal
Andro Roos
