Teisel Ümarlaual oli osalejaid rohkesti, sest samal ajal peeti samas paigas ka Tartu Hoiu-laenuühistu suvepäevi.
Suvepäevadel tutvustas hr. Leetsar oma uut raamatut. Ta selgitas, miks ta kirjutas rahva jaoks nii olulise raamatu. Õigemini, miks ta ei saanud seda kirjutamata jätta. Mis oli see sisemine sund, mis kohustas teda nii mastaapset tööd ette võtma.
Ümarlaual me kuulasime kõigepealt ära Andro Roosi temperamentse ja karmi avasõnavõtu, milles ta kirjeldas meie vaenlase, bürokraatia diktatuuri, võitlusvahendeid. Ja see ei olnud appikarje, vaid pigem mehine üleskutse päästa oma lapsed taolise kiskja käest, isegi kui me ennast enam päästa ei jõua.
Me kuulasime ära hr. Glotovi kogutud ilusad kirjanduslikud mõtted eestlusest ja iseseisvusest, mille ainus omadus tänases ühiskonnas ongi olla ilus. Umbes nagu lillevaas laual või pilt seinal. Toas aga möllab bürokraatia diktatuur, mis oma seaduste ja määruste abil ütleb, millal sa tohid pilti vaadata ja millal lille nuusutada. Ja muidugi − kui palju sa vahendajale ja riigile sulle võimaldatud naudingute eest maksma pead.
Oleme isekeskis korduvalt arutanud, milline peaks olema meie Eesti riik. Meie ees on täna kaks teed. Kas lämbuda oma lollusesse võimule trüginud karjeristide ja neid toetava bürokraatide armee haardes, lakates sellega olemast peremehed ja väärikad kodanikud oma riigis või kehtestada ennast rahvana, kelle jaoks riik on vaid tööriist ja laste elamisväärse tuleviku pant. See on dilemma, mis sunnib meid paratamatult tegutsema.
Ma tean, et paljud meie hulgast tahaksid Ümarlaual kuuldud näiteid täiendada kümnete enda ja oma sõprade kogemustest võetud näidetega. Ma tean, et paljud meist tahaksid otsekohe luua partei, jagada ametikohad ja tormata valimistele, sest oleme näinud, kuidas seda tehakse. Aga ma tean ka, et just seda me täna teha ei tohi.
Meie eesmärk ei tohi olla partei loomine partei loomise pärast. Meie eesmärk on kõrgem ja partei on pelgalt üks tööriist selle eesmärgi saavutamiseks. Ja kui me silmnähtavalt ei suuda mingil põhjusel luua oma Ühistule poliitilist tiiba, siis me seda ka ei loo. Veel ei loo. Kasvatame ja õpetame oma lapsi ja nemad loovad.
Arvestage, et mida nürim on tänane haridussüsteem, seda targemad tunduvad lastele need, kes täna meid nii-öelda juhivad. Ja kui Brüssel ütleb, et pistke pea ahju, vaata et pistavadki! Aga mõistus ujub alati vastuvoolu. Nii ka meie.
Eestimaalaste Radikaalne Erakond jäi aastate eest registreerimata sel põhjusel, et ehkki soovi avaldas viie erakonna jagu inimesi, kes olid nõus olema nimekirjas, vaikselt pealt vaatama, käputäis ka parteilisi ameteid jagama, et endale alluvaid saada, aga tegijaid mehi oleks olnud hädaga vaid viis ja karjeristid oleksid nad kiiresti lämmatanud, et ise seejärel samuti hääbuda.
Inimene õpib kogemustest ja kogemusi saadakse tehtud vigadest. Poliitiline ühendus saab olla ainult siis edukas kui tema liikmed jagavad ühesuguseid vaateid. Ja mitte ei jaga ainult vaateid, vaid tunnevad ka reaalselt, et nende tegevus ja seisukohtade rakendamine riigis tagab edu meie põhiseaduses kirjapandud kõige olulisemale – „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“.
Need ei ole tühipaljad sõnad, vaid meie tegevuse eesmärk. Kõik, mis seab ohtu põhiseaduses kirjapandu, tuleb heita kõrvale. Me teame, kuidas seda teha ja oleme valmis kaaskodanikke õpetama ja suunama, et ka nemad mõistaksid tegelikkuses, milline väärtus on meie laste jaoks iseotsustamise õigus ja võimalus elada oma elu vabana bürokraatia ikkest.
Jõudu võiduks!
Harry Raudvere
