Mida tähendab olla lapsevanem? Aga mida tähendab olla hea lapsevanem?
Mulle tundub, et kõik algab vastutusest. Täiskasvanu vastutusest oma lapse eest, tema eest hoolitsemisest ja mis kõige tähtsam, oma elu eest vastutuse usaldamisest lapsele endale. See on raske, isegi väga raske. Kui sellest mõtlen, siis mulle tihtipeale tundub, et ma ei suutnud endast anda kõike, mis oleksin tahtnud, midagi jäi ikkagi andmata. Eks nii ole vist kõigi lapsevanematega. Ilmselt tuleb siinkohal heita pilk oma möödunud elule ja oma lapse oskustele.
Loomulikult on tänane noorus tark ja haritud. Kindlasti võivad kõikide perede lapsed tutvustada oma vanematele kaasaegseid tendentse ja suundumusi. Kuid ükskõik kui targad ja arenenud noored inimesed ka poleks, mängib ikkagi tohutut rolli elukogemus ja igapäevased oskused. Vaatame, millest kõnelevad maailmas tehtud uuringud ja tähelepanekud.
Tuntud meditsiiniajakirjas Lancet kirjutavad eksperdid, et postindustriaalsetes riikides tuleks ümber vaadata noorukiea määratlus. Kui varem võis eurooplasi lugeda täiskasvanuiks alates üheksateistkümnendast eluaastast, siis tänaseks on see vanus tõusnud kahekümne neljale aastale. Terve rida eksperte on veendunud, et uus vanusepiir tuleks kehtestada seadustega.
Ja just see ongi küsimus, mis sunnib mind täie vastutustundega heitma pilku oma lapse finantskirjaoskusele. On ju kirjeldamatult oluline, et lapsele oleks õpetatud rahaga ümberkäimist ja seda mitte ainult oma taskuraha piires, vaid ka oma väljaminekute planeerimisel. Arvate, et see on ilmvõimatu? Kaugel sellest!
Lapsele tuleb selgeks teha, et tema taskuraha on isa-ema tehtud töö vili ja sellesse tuleb suhtuda austusega. Väga tähtis on siinjuures, et laste ja vanemate vahel valitseksid rahalistes küsimustes usalduslikud suhted. Vaid nii saab kasvatada järeltulevas põlvkonnas iseseisvust rahaküsimustes. Lapsed peavad harjuma mõttega, et raha on meie igapäevaelu ülitähtis osa, mis aitab meil määratleda meie vajadusi ja mida tuleb kasutada mõistusepäraselt.
Lapse mõtted on enamalt jaolt kinni olevikus, ent nad peavad õppima vaatama tuleviku poole. Siit ka meie peamine ülesanne: õpetada lastele praktilist lähenemist oma unistuste teostamisele. Suunake oma lapse mõtted tulevikule. Kelleks ta tahab saada? Las ta valib endale ameti ja tegevusvaldkonna, tegevuse, mis toob talle leiva lauale. Kas ta suureks saades kavatseb osta endale auto? Millisest autost ta unistab? Kuidas on lood elukohaga – kas maja või korter?
Selleks, et määrata kindlaks, millised on lapse nimetatud elukutse tegelikud võimalused saada endale maja, hea auto, reisimisvõimalus ja muud hüved, arendage teemat edasi. Katsuge lapsele selgeks teha, millised kulutused ootavad teda ees, kui ta alustab iseseisvat täiskasvanuelu. Vaadake lähemalt, kui palju jääb tema töötasust alles pärast kulude mahaarvamist – tulemus võib ju tulla ka miinusmärgiga. Uurige temalt, milleni viivad igakuised ülekulutused ja kui kaua sel viisil saaks elada.
Kindlasti tehke lapsele selgeks, et elus ei ole kõik ettearvatav ja kaela võivad langeda ettenägematud kulutused. Laps peab mõistma, et tema unistuste täiskasvanuelu ei ole meelakkumine. Rääkige talle sellest, et perekond võib saada räsitud majanduskriisist, võib jääda töötuiks või kedagi lähedastest võib tabada raske haigus. Rõhutage, et vaid tõsine suhtumine rahaküsimustesse loob kindlustunde ka varem mainitud olukordades.
Millist inimest võiks nimetada rikkaks?
Vastus on ju lihtne. Rikas on see, kes teenib rohkem kui kulutab, rahuldades sealjuures kõik oma elulised vajadused. Laps peab teadma, et tema saadud raha, olgu siis vanemate antud taskuraha või enda teenitud töötasu, võib küll kulutada, aga võib ka investeerida, et see teeniks kasumit.
Teie järeltulija võib juba täna asuda rajama oma teed edukale elule. Selleks tuleb vaid vaadata üle oma eluharjumused ning hakata igas kuus oma tuleviku nimel teatud summasid kõrvale panema. Loomulikult ei ole lapsed veel tööinimesed ja nende sissetulekud ja väljaminekud on tühised, ent oma rahamaailma võivad nad juba ikkagi ise juhtima hakata.
Täna pakub Tartu HLÜ selleks Noorte Ühistegevushoiust „Ehitame Eestit!“, millest meie käesolevas väljaandes ka juttu on. Las sellest hoiusest saab meie noortele esimene väike samm nende suurte unistuste teoks tegemise teel. Olgu see nende tuleviku pant.
Loomulikult nõuab kõige eeltoodu õpetamine oma lastele vanematelt suurt tööd ja kannatlikkust, kuid siin just peitubki erinevus heade lapsevanemate ja lihtsalt lapsevanemate vahel.
Julia Borissenko
