Märtsikuise Ühistulehe esipealkiri oli „Meie Ühistu astub uude elujärku“ ning sellega tähistati Purtse tuulikupargi ehitustööde lõppemist. Nüüd on viis tuulikut Aadust Eeduni töös ja aeg vaadata, mis on toimunud Ühistu teistel arengutandritel.
Kõigepealt väärib välja toomist, et Ühistul on nüüd viis teeninduspunkti. Kaks Tallinnas, üks Tartus, üks Narvas ja viimati avati teeninduspunkt ka Jõhvis. Pilk aga uitab taas Eesti kaardil ja otsib kohakesi, kuhu Ühistu võiks laieneda.
Aasta lõpuni võetakse veel vastu 5,5% tulususega energiahoiuseid, aga järgmisest aastast on plaanis pakkuma hakata samasugusele isetootlikkuse põhimõttele tuginevaid teisi hoiusetüüpe. Analüüsimisel ja kaalumisel on hoiused, mis oleksid seotud metsa majandamise ja vanadekodudega. Kas ka sama kõrge protsendiga kui energiahoius, seda hetkel ei julge lubada, kuid hoiustajale tulusad igal juhul.
Selleks, et Eesti edeneks, tuleb meil teda sihipäraselt arendada ja üles ehitada. Siin ei saa loota laenudele, eurotoetustele ega erakondadele. Räägitakse küll, et praegune valitsus peaks kasutama hetke ja oma lubaduste täitmiseks laenu võtma, et siis saame uued teed ja pargid, elu lööb õitsema, võõrtöölised muudkui ehitavad ning meie oma noored teevad üürikontorites karjääri kodu- ja välismaal ja nende ees on lahti järjest rohkem teid – mindagu vaid...
Ent ühel päeval tuleb ju hakata võlga tagasi maksma ja see nõuab päris töö tegemist. Kes maksab, kui siin on meie inimeste väljavoolust tekkinud tühja koha täitnud võõrtööjõud ja meie oma noored mööda ilma laiali „karjääri“ tegemas? Jääb mulje, et meie koolides minnakse Aisopose vähemalt 2600 aastat tagasi kirjutatud ja Krõlovi tõlgitud valmist „Rohutirts ja sipelgas“ suure kaarega mööda või siis loetakse seda kujundit mõistmata. Et mitte sooritada rohutirtsuhüpet ja sinna juurde viiulit mängida ja ennast tiigriks lasta nimetada, teeme parem päris tööd, ehitame Eestit!
Oma päris töös tuleb meil küllaltki tihti puutuda kokku Parkinsoni teooriaga, mis näitab bürokraatia võidukäiku ja selle põhjuseid ning Peteri printsiibiga, mis väidab, et iga ametikoht läheb varem või hiljem sellise inimese kätte, õigemini istumise alla, kes selle ametiga toime ei tule. Et Ühistu niisuguste nähtustega toime tuleks, on ellu kutsutud Eesti Ühistegevuse Liit, mille tegevuse kaugem eesmärk on iseseisev (eeskätt võlavaba!) Eesti Vabariik, mis on Eesti Vabariigi kodanike tahteväljendus, mitte karjääribürokraatide piirangutesse lämbuv igavene arengumaa.
Eesti Ühistegevuse Liidu lähemate eesmärkide, õigemini suure eesmärgi poole liikumise vahendite hulgas on ka kasvamine poliitiliseks parteiks, et aidata kaasa Eesti Vabariigile oma tõelise näo leidmisel. Kirjutan nimme poliitiliseks parteiks, mitte erakonnaks, sest meie eesmärk on Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambuli vaimus kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud õigusele ja õiglusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ja pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Just nimelt ühiskondlikus edus ja üldises kasus. See tähendab Eesti rahva kasus ja huvides, mitte huvigrupi, äriringkonna, võõrriigi, rahvusvahelise liidu või sekti meele järgi.
Meil ei ole rahvana vaja erakondi, mis kaitseksid kellegi erahuve. Meil on tänastest killukestest vaja taas kokku panna terviklik Eesti ühiskond ja taasrajada riik, mis kaitseks Eesti rahva ühist huvi. Seetõttu saab ja tohib Eesti Ühistegevuse Liit olla partei ainult niivõrd, kuivõrd see annab meile, eestimaalastele, seadusliku õiguse osaleda oma riigi poliitilises juhtimises ise ja otse jättes vahendajatena kõrvale võõrideoloogiatele ja -huvidele toetuvad erakonnad.
Tõelise oma näo saame Eesti Vabariigile anda vaid meie, kes me siin elame ja tootlikult töötame. Meie, töökad ja ausad oma riigi sipelgad, mitte viiulikääksuga laia ilma vahet hüppavad ahned ja laisad karjäärirohutirtsud.
Ehitame Eestit – meil on selleks nii õigus kui kohustus!
Andro Roos, Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees
