Kõigepealt paar rida ajalugu. Eesti Ühistegevuse Liit, endise nimega Eesti Ühistegeline Liit, on 07.12.1919 asutatud, 1992 taasasutatud ning 28.03.2019 mittetulundusühinguna oluliselt ümberkujundatud liit, mis ühendab Eesti Vabariigi kodanikke.
31.05.2019. a. korraldas Ühistegevuse Liit oma esimese ümarlaua, kuhu olid kutsutud Tartu Hoiu-laenuühistu ärksamad liikmed, kes juba mitu aastat olid avaldanud soovi, et Ühistu tegeleks ka poliitikaga. Rahandusasutusena Ühistu poliitikaga tegelema ei hakka, küll aga on Ühistu liikmetel vaba voli tegeleda poliitikaga Ühistegevuse Liidu kaudu. Pikemas plaanis võib Ühistegevuse Liidust kasvada välja poliitiline partei.
Tänases harjumuspärases infomüras võib tunduda kummaline, et Eesti Ühistegevuse Liidu eesmärk on iseseisev Eesti Vabariik, mis on Eesti Vabariigi kodanike tahteväljendus. Ent kui mõelda lähemalt, siis on see kõigest vastus äraleierdatud küsimusele „kas siis sellist Eestit me tahtsimegi?“. Usun, et nõustute – mitte keegi ei küsiks nii, kui asjad Eesti Vabariigis oleksid korras.
Me ehitame Eestit! Me ehitame Eestit üha vaevalisemalt, sest riigikord hakkab siin muutuma bürokraatia diktatuuriks. Tõsi, palgatöölisi see enamalt jaolt ei puuduta, ent ettevõtjaid küll. Seadused, määrused, ettekirjutused, ekspertiisid, uuringud, piirangud ja ennasttäis ametnike üha kasvav ülbus on oluliselt vähendanud rahvaarvu Eestis, peletanud minema sadu ettevõtteid ja investeeringuid, seadnud ligi veerand miljonit Eesti Vabariigi elanikku suhtelisse või absoluutsesse vaesusse. Küsige nende käest, „kas siis sellist Eestit te tahtsitegi?“!
Oma eesmärgi saavutamisel on Eesti Ühistegevuse Liidu esmasteks põhitegevusteks: 1. toetada eestlaste eestikeelset ja eesti kultuurile tuginevat edasikestmist oma ajalooliselt määratletud maa-alal; 2. iseseisva Eesti Vabariigi hoidmine elulaadil, mille põhialuseks on rahva kui kõrgeima võimu kandja olemasolu ja eelistused ning vastavus 28.06.1992. a. rahvahääletusel kehtestatud põhiseadusega; 3. arendada üleriigilist ühistegevust ja juurutada ühistegevuse põhimõtteid; 4. tagada riigi kui ühiskondliku tahte väljenduse tasakaalustatud areng; 5. kasvada kõigi Eesti Vabariigi kodanike huve esindavaks põhiseaduse ja sellega vastavuses olevate seaduste vastuvaidlematut täitmist nõudvaks erakonnaks.
Kui eeltoodud punktid rahulikult läbi mõtelda, siis näeme, et midagi muud meil täna üle ei jäägi, on ju uppuja päästmine uppuja enese asi. Kes ei usu, lugegu mõttega läbi Eesti Maapäeva Vanemate nõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest – Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, mille alusel loodi Eesti Vabariik kui rahvusriik. Et tegemist on rahvusriigiga ehk vastutava nimirahvusega riigiga, kinnitab ka meie Põhiseaduse preambul. Täna valitseb Eesti Vabariiki mitte eesti rahvas, vaid järjest tugevnevam ja kurnavam bürokraatia diktatuur – vali keda tahes, „valitsejate“ koosseis oluliselt ei muutu!
1200 aastat tagasi kirjutas Liu Zongyuan. „Teie, maad valitsevad ametnikud, kas teate, milles seisneb teie kohus? Ainult selles: olla rahva teenrid ja mitte muuta rahvast oma teenriks. Rahvast toidab maa. Ta eraldab saagist kümnendiku ja palkab teid, ametnikke, et te valvaksite korda ja rahu. Praegu aga saate te kõik Taevaaluses oma palka, tööd aga ei tee. Mis veel sellest rääkida! Oleks veel, et te ei tee tööd, te isegi röövite rahvast! Oletame, et sa palkasid omale teenri ning see teener saab sinu käest küll palka, kuid ometi ei tee oma tööd ja isegi varastab sinu järelt. Muidugi satud sa raevu, kihutad teenri minema ja karistad teda. Meie ajal käitub enamik teist, ametnikest, just niimoodi nagu see teener, rahvas aga ei saa anda voli oma vihale, et teid minema kihutada ja karistada. Miks? Küllap seepärast, et teie ja rahva õiguslik olukord erineb, Looduse seadused on aga ühed ja samad! Mida te küll teete rahvaga! Need teie seast, kes mõistavad asjade seadust, kas saate olla hirmuta, kas saate olla kartuseta?”
Siit, 1200 aasta kauguselt, peamegi alustama poliitilist vastamist küsimusele, millist Eestit me siis tahame? Poolteist inimpõlve oleme ennast kiites ja imetledes marssinud sohu. Järelikult tuleb meil vähemalt poolteist inimpõlve soost välja rabeleda.
Me tuleme sellega toime, eks?
Märt Riiner, Tartu HLÜ juhatuse liige
