Mõnusa ärevusega ootame ilmselt kõik stardipauku uude aastasse. Pärast seda saab teha ka kokkuvõtteid eelmisest aastast ja liikuda ikka edasi ajaloo avarustesse, teades, kes me oleme, kus me oleme, mis asju ajame ja mida tahame saavutada.
See viimane on kõige tähtsam, sest see nõuab oma võimete täpset ja ausat teadmist, lisaks veel arusaamist, mida me oma saavutustega põhjustame. Just nimelt põhjustame!
Soovin, et järgmisel aastal oleksime palju ettevaatlikumad, mõistlikumad, targemad ja julgemad. Et me julgeksime ikka ja alati nimetada asju õigete nimedega ja ei kasutaks ümbernurga ütlemisi, millest me õieti isegi aru ei saa. Väga ilusa kujutluspildi tulevikku suundumisest maalib üks juhuslikult kuuldud laulukatke: „Nui õlal, nuusutades tuult, kord lahkun öiselt koopasuult…”. Selles reas on teadmine ja tõde, igatsus uue järele ja julgus astuda pimedusse, et tuua sinna valgust. Et päev läheks ikka kukesammu võrra pikemaks ja töö tõhusamaks. Tulla koopast välja oli suur asi. See tähendas avada ennast ohtudele igast suunast ja olla valmis võitlema. Nii sündisid kunagi esimesed eluasemed lagedale maale jõgede ja järvede äärde, päikese kätte. Nii tulid nendesse eluasemetesse ülejäänud pereliikmed ja hakati saama rahvaks, ohtudega ümbritsetud vabaks ja võitlusvõimeliseks rahvaks oma põldude ja viljapuudega, oma paadi ja aerudega. Nii õpiti ise olemisega iseolemist. Iseolemine pole vanarahva salatarkus, see on ürgne tung ja julgus. Täna on see aga ebamäärase sisestatud hirmu läbi muudetud kuritegelikuks viisakuseks ja sallivuseks sallimatute asjade suhtes. Miks? Kas me oleme nii paremad? Ei ole ju. Ürgses mõttes oleme sel kombel hoopis abitumad ja julgetele kiskjatele söödavamad. Kas just seda me peamegi sallima, et kiskjad meid känguvate nuumloomadena armastaksid ja hoiaksid? Poole sajandi eest olevat Eesti NSV teede ääres olnud suured plakatid imearmsa vasika pildi ja kirjaga „Tahan rutem kaaluda 100 kg”. Selle kaaluga vasikaid lubati juba tapamajja saata. Huvitav, mida mõtles selle plakati looja ja milline võiks selle analoog olla täna? Hispaanias lubati täiseas härjal alandavatel tingimustel vähemalt oma elu eest võidelda ja on koguni teada juhtumeid, kus härg publiku aplausi saatel elusalt pensionipõlve pidama saadeti. Kõige oma vähemalt 500 verise kiloga. Nii otsustas rahva tahe. Uue aasta ilutulestikulise vaatemänguga alustame oma uue aasta uue leiva teenimist, võtame nuiad õlale ja lahkume vaimupimeduse koopasuult. Nuusutame tuult ja hakkame rajama tulevikku oma järeltulevatele põlvedele. Igaüks ise ja kokku kõik koos. Nii ei ole me kunagi üksi ega jää hätta.
Soovin meile kõigile mõistust, julgust ja tugevust. Soovin meile õnne leida oma tee!
Märt Riiner
Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi juhataja
