Nimetatud konverents toimus vähetuntud Eesti linnas nimega Jõgeva, kohalikus Kultuurikeskuses. Olgu see „vähetuntud” siin meelega öeldud, sest enamus linnu Eestis ongi vähetuntud ning näivad olevat selleks, et „tuntud” Eesti linna ja Eestist arenenumaid riike tööjõuga varustada.
Seega konverentsikohaks igati õige valik, kuigi kohalikku rahvast peale „Vooremaa” fotograafi vist rohkem polnudki – ju olid siis mujal tööl või ei tahtnud vanade meremeeste kombel üle pika aja korraks koju pere juurde saades seda aega muu peale kulutada. Rahvaarv Jõgeval pole aga 1979. aastaga võrreldes, kui vahepealne aeg välja arvata, üldsegi kõikunud.
Konverentsi avas korraldajana Märt Riiner, kes luges ette ka tervitussõnad üritust oluliseks pidanud president Rüütlilt ning riigikogulasest rahvaarstilt Viktor Vassiljevilt. Esimesena sõna saanud majandusteadlane Jaan Leetsar valgustas oma ettekandes Eesti riigi jaoks kõige olulisemat küsimust. Käsitledes Eesti kolme suurema ühistu tegevust, andis ta vastuse, kuhu on eestluse hoidmise ja eestlaste ühtekuuluvusega üldse jõutud. Sõna „eestlane” tähistab siin eestlast, mitte tema kodust keelt; eestlast, kes on siin sündinud ja siin tööd teeb, mitte aga väljast sisse ostetud tööjõudu, mille üle mõnedes ringkondades lausa uhkust tuntakse. Saime teada oma ühtsuse tagamaadest ja sellestki, milline vaimsus Eestis tegelikult valitseb, et areng just selline on, nagu ta täna on.
Teisena astus kõnepulti konverentsi peakorraldaja esindaja hr. Märt Riiner, kelle sõnavõtt sukeldus hr. Leetsari loodud üldisest taustast üksikisiku kui asjaosalise aegunud mõtteviisi raha kasutamisel. Õigemini oleks pidanud kirjutama „kasutamisel”, sest jutust tuli välja, et... inimesed ei teagi, mis on raha ja miks on raha. See teadmine ja oma teadmise seostamine ühiskonna arenguga peab aga igal inimesel olema. Praegu sisendatakse inimestele, et paigutagu need oma raha kuhugi võõrpanka või -fondi tolmu koguma ja inflatsiooni toitma (ostujõudu kaotama), siis ollakse rikkad ja „majandus kasvab” sama kiiresti kui riigivõlg. Viisaka inimesena esitas hr. Riiner oma seisukohti kellelegi otseselt näpuga näitamata, aga „sovetskaja zakalkaga” (nõukavõimus karastunud) inimesena lugesin selle ettekande ridade vahelt välja hoogsa rusika näitamise kõigile, kelle tegelik hinne ühiskonnateadustes võiks olla „üliebarahuldav ja enamgi veel” ehk siis lõviosale Eesti elanikest.
Kolmandana sai sõna mitmelt omaduselt Tammsaare Põrgupõhja uut Vanapaganat meenutav ettevõtja Harry Raudvere, kelle põhierinevus nimetatud Vanapaganast on see, et mitu Kaval-Antsu on temalt korraliku keretäie saanud ja kuulduste järgi pidi neid veel järjekorraski olema. Hr. Raudvere torkas lausa terve käe „herilasepesasse” ja näitas, et seestpoolt on meie ühiskonna häda täpselt niisugune, nagu lätlased enda kohta konverentsil ette näidatud venekeelses (!) videolõigus ka tunnistada julgevad. Kuulduste järgi olevat keegi venekeelepõlgur selle video peale ka turtsudes saalist lahkunud, kuid veidi aja pärast siiski
tagasi hiilinud. Pärast videot rääkis hr. Raudvere rahulikul ja vaoshoitud toonil eestlaste vaimsetest põhihädadest, mis on lubanud riigil majanduse, tegeliku majanduse ja majandamise!, käest andmise läbi, vihje mille võis välja lugeda ka hr. Leetsari ettekande teisest plaanist, peaaegu raisku minna. Tema ettekanne käsitles riiki kui rahva (võimalikku) omanikutulu allikat, mis tunduvalt erineb tänasest riigist kui „maksmisrõõmu vahendist” ja peavoolumeedias rõõmsate loosungitega lehvitajast. Näited olid viidetega Nikolai Nossovi lasteraamatule „Totu Kuul”, mille sisu ei ole vist naljalt keegi teost lugenu lapsepõlves mõistnud. Lugege üle, teosest tehti hiljuti kordustrükk. Ja Harry Raudvere ettekandes saab lugu kuulata ka Nõmme Raadio Meediapangast.
Kahjuks kinnitas põhiettekannete vaimsusele viitava tausta paikapidavust konverentsi teine osa, kus inimesed, selle asemel, et nagu hr. Riiner avasõnas palus, olukorra üle arutleda, kasutasid lihtsalt võimalust, et saal on rahvast täis ning astusid üles varem kavandatud ja sündmusest sõltumatute „omasoigudega”. Õnneks enamus neist polnud väga pikad, kuid kontsentreeritult mõjub mõni asi veel valusamana. Vaid üks sõnavõtt täiendas põhiettekandeid korralikult analüüsitud detailiga. Eelöeldut kinnitas ka konverentsi kokkuvõtva sõnavõtuga lõpetanud Tartu HLÜ juht Andro Roos, kelle nägu tema kõne alguses peegeldas nii segadust, lootusetust kui vaoshoitust. Tema sõnumi võiks lühidalt kokku võtta lausega „...ega ühes potinurgas ei saa keeta rammusamat suppi kui see pott ja supisisu ette näeb.”, millega kummalisel kombel jõutigi tagasi hr. Leetsari avaettekande juurde. Hr. Roos rõhutas ka baasmõistete mitteteadmist ehk siis tegelikult samale sõnale erineva tähenduse andmist ja suvalist mõistmist. Ta ütles küll, et haridustaset tuleb ühtlustada, et magistrantuuris rahanduse algteadmisi omandada on lootusetult hilja, kuid allakirjutanu jaoks palju hullem oli selle lause taust. Me võime küll tahta haridust „ühtlustada”, aga kes peaks meie noori õpetama? Ega ometi seesama seltskond, tänu kellele me oleme täpselt seal, kus me oleme? Kes ise küll rahva maksudest elatudes olukorda ära ei jõua kiita, aga tänu kellele on Jõgeva elanikkond 1989. aastast alates viiendiku võrra kahanenud ja võimalik, et ka samavõrra vanemaks jäänud.
Kõik AÜSi VIII Ühistukonverentsi „Et elaks Eesti!” videod on märksõna läbi YouTube’is vabalt kättesaadavad. Jääb üle vaid tänada korraldajaid ning soovida: „Eesti rahvas, löö selg sirgu, võta mõistus pähe ja kasva (ometi!) suureks!”
Margus Lepa
