Austatavad ühistukaaslased ja kõik meie Ühistulehe lugejad!
Alustan aastalõpu tavapärast tervitust lootusrikka tõdemusega, et veel pole kadund kõik!
Nii kirjutas enam kui kahesaja aasta eest Carl Robert Jakobson, nii kirjutas mulle tundmatu K. B. BÕÕT pea kolmveerandsaja aasta eest ja nii kirjutas poole sajandi eest ka Johnny B. Isotamm. Seega me oleme harjunud, et veel pole kadund kõik!
Taas lõpeb üks aasta ja uuel kaksteist kuud on ees. See tähendab kolmesadat kuutkümmend viit päeva täis tööd, et öösel oleks uni hea. See tähendab kõike muud kui loid-iroonilist tõdemust, et „veel pole kadund kõik”, olgu siis hüüumärgiga või ilma.
Meie töö ei ole selleks, et oma sukasääri pimeda usu plastpaberirämpsuga, mida rahaks kutsutakse, jämedaks nuumata ja siis vanas eas ahastada, et see pole enam midagi väärt.
Meie töö on selleks, et oma laste ja nende laste eest midagi ära teha, mille pärast neil pole enam vaja oma pead vaevata.
Jah, suur osa meie tööst peab jääma laste lõpetada, edasi viia, arendada, ent meie peame seda tööd tegema nii, et lapsed kunagi meid meenutades ei mõtleks, et „küll oli ikka loll ja ahne ätt või mutt – endale krabas ja meie nüüd koristagu tema lolluste vilja!”.
Seda nimetatakse vastutuseks, kui inimene teeb oma tööd korralikult ja ei kavatsegi sellega uhkustama hakata. See ongi tegelik elu. See on areng. Ja areng nõuab, et igaüks annaks endast parima. Kes aga sellega toime ei tule või tahtlikult teiste turjal liugu lasta tahab, peab minema sinna, kuhu ta paremini sobib. Ka siis, kui tal on „juriidiliselt õigus” oma kohal olla, pole tal moraalset õigust sellega järeltulevate põlvede tulevikku ohustada. See oleks liiga julm.
Meie tuulepark kerkib (ja juba toodab) ja meie elumajad edenevad, võivad rahuldustundega tõdeda kõik Ühistu liikmed. Need on meie ühised esimesed sammud eesti rahvuse, keele ja kultuuri kasvatamisel, selja sirgu ajamisel, suureks saamisel. Siit saab tuge rahvus, mis võib hakata korrastama oma risustuma kippuvat keelt ja alarahastuses ahastavat „kultuuri”.
Aus ja enesekindel eestlane võib rääkida oma keelt täies ilus ja teha oma kultuuri kelleltki raha lunimata. Kultuur pole kaup, mida vaid raha eest saab ja raha ei ole kultuuri alus, vaid töövahend meie riigi ehitamiseks.
Kolm kanget meest on öelnud, veel pole kadund kõik. Astugem siis üheskoos välja sellest masendusemudast ja öelgem: suur töö on ees ja me teeme oma plaanid teoks!
Usun eestlusse ja kõikidesse Eestimaa rahvastesse!
C. R. Jakobson kirjutas:
Mull` lapsepõlves rääkis
Küll isa mitmel ööl,
Kuis eesti priiuspõlve
On vihand nende meel;
Kuis eesti rahva vaimu
Nad muljund mudasse,
Ja rahva orjakütkel
Siis heitnud hädasse...
27. mail 1944. a. kirjutas
„Postimehes” K. B. BÕÕT:
Veel pole kadunud kõik
Veel elab Eestis mehi,
Kel armas isamaa,
Kel jätkub julgust, jõudu
Veel kurja tõrjuda.
Veel elab Eestis mehi,
Kel meel ei murdunud,
Kel ahne omakasu
Ei südant sidunud...
Ja Johnny B. Isotamm möödunud
sajandi seitsmekümnendatel:
Veel pole kadund kõik,
Veel tõuseb idast koit
Ja loojub läände päev.
Veel pole kadund kõik,
Veel naeratusi näed,
Veel sõbrad ulatavad käe.
Veel pole kadund kõik,
Veel vett võid juua kartuseta
Ja õhku gaasimaskita
Andro Roos
C