Minult on küsitud nii otse kui meilitsi, kas kavatsen kandideerida järgmistel valimistel. Nõmme Raadio „Lõunatundide“ salvestuste järele Facebook’is on kirjutatud, et ma peaksin olema majandusminister. See kõik on väga armas ja liigutav, tõstab eneseteadvust ja teeb rõõmu mõttega, et vist mõned ikka kuulavad ja saavad jutust arugi.
Nagu niisugusest jutu algusest aimata võite, peab siin üks suur „aga“ peidus olema ja ongi. Mis teeb loo eriti põnevaks on see, et täna on „aga“ hoopis teises kohas. Kujutage endale ette, et käib pikaleveninud kaevikusõda, kus ühel pool rindejoont olevad võitlejad on paremini varustatud, neid vahetatakse välja, neil on vastase poolele sisse imbunud agendid, nad raiskavad moona, aga rinne ei liigu, sest teisel pool oskavad samuti mõned kutid sõdida ja vaatamata moona vähesusele rinnet kinni hoida. Ja nüüd tehakse ühele kutile ettepanek, et sa mine õige teisele poolele üle, aga te meile siis näitaksite! Ja just selle kivi all ongi vähk peidus!
Täna kandideerib riigikogusse tuntud kitarrist. Mida ta teeb, kui õhtul peaks olema kontsert, aga fraktsioon nõuab teda Toompeale ööistungile? Kas jätab kontserdi ära ja petab oma publikut ja bändi? Või veab fraktsiooni alt? Kõige hullem on see, et tema mängutase ilmselt kannatab, aga tema kui distsiplineeritud parteiliikme head omadused ei kasva.
Ja veel: kas oskus hästi laulda, palli mängida, kõva häält teha või lihtsalt teistest pikem-paksem olla tagab inimesele tipptaseme ministrina? Ullikeste hääled valimistel küll, aga – pillimehest oleme ilma ja minister osutub lolliks. Vaatame mõnda näidet.
Mida teeb või peaks tegema majandusminister? Ilmselt igatahes mitte määrama, kuidas, kus ja millele peavad inimesed oma raha kulutama. Riigi majanduse suunaja ülesanne näikse olevat poliitiline. Arvan, et välispoliitika suunal tuleb kasvõi üritada teha nii, et meie rahval poleks mitte ainult kõht täis ja katus pea kohal, vaid et rahvas oleks ka pestud-kustud-kammitud. Ja sisepoliitiliselt tuleb, ja see käib mitte ainult majandusministri kohta, anda rahvale nii suur aateline veendumus, et isegi riigivõlaga tullakse toime.
Meil räägitakse tihti ja kõva häälega majanduskasvust ja keskmise palga tõusust, veidi vaiksemalt ka hinnatõusust. Aga mis siis õieti muutub?
Istusin kord mere ääres ja vaatasin, kuidas laine loksutas paati. Võrdlesin seda igasuguste kasvude ja tõusudega. Võiks ju rõhutada, et paadi nina tõusis seekord vägevasti, keskkoht samuti. Vaikselt võiks mainida ka, et paadi tagumine osagi tõusis. Noh ja..? Lihtsam oleks olnud öelda, et laine loksutab paati ja paat ise jääb ikka paadiks.
Nii on ka ühiskonnaga – tegelikult ei muutu midagi, aga alati võib leida midagi, mis justnagu muutuks ja siis võib selle muutuse meedias hiigelsuureks puhuda. Ka ühiskond allub lihtsatele loodusseadustele, tõusudele ja mõõnadele. Nüüd üks küsimus. Kas te oskate öelda, kes peaks tegelikult kandideerima riigikogusse, et ühiskonnas ka midagi muutuks?
Jah, õigus, need, kes teavad, mida ja kuidas muuta, et rahval oleks parem. Aga neid rahvas ju ei vali, sest nad ei hüppa, laula ega löö isegi laadaplatsil trummi. Ja kui isegi keegi helgem pea parlamenti valitaks – küll parteiline distsipliin, tärkavad isiklikud huvid ja fraktsiooni arvamus ta õige ruttu maatasa teevad.
Mu jutt jätab pessimistliku mulje, eks? Aga sama moodi võib mõelda ja öelda iga sõdur, kellelt küsitakse, kas sa tahad minna vaenlase turmtule alla. Keegi ju ei taha, kõigile meeldib rohkem konutada tagalas, veel parem moonalao lähedal, et oma kõtukene oleks täis ja koju saaks saata haaravaid kirju kangelaslikust võitlusest. Lisaks, kui hoolega kursustel käia, võib ju ka kindralipagunid „välja teenida“.
Mida tahan öelda? Tahan öelda seda, et sõdur läheb sõtta siis, kui ta teab, mille eest võitleb, mida kaitseb. Sama lugu on kandideerimisega. Ka kandideerida võib ainult siis, kui tead, mille eest võitled ja kes on sinu selja taga.
Senikandideerinutele ja ka pukki saanutele esitaksin lõpetuseks kaks lihtsat küsimust. Kui suur oli meie riigivõlg siis, kui laulev revolutsioon läbi sai ja dirigent väsinult, kuid rahulolevalt dirigendikepi puldile asetas? Kas see võlg oli negatiivne, null või positiivne? Mida me järeldame riigi juhtimise kohta, lähtudes tänase kogu riigivõla suurusest?
Harry Raudvere
Ühistuenergia eestvõitleja