Rääkides ühistegevusest ei saa üle ega ümber tema eesmärkidest ja alustest. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, on aegu, kus ühistegevuse eesmärk ongi… luua alus ühistegevusele.
Tähelepanelikumad ühiskonnajälgijad, kes vaatavad pisut laiemat pilti kui isiklik heaolu ja äraelamine, on ilmselt märganud, et tänases Eestis rõhutatakse konkurentsi, ettevõtjaks „hakkamist“ ja teistest parem olemist. Ühest küljest on see seotud reklaamiga ja teisest küljest on paljudel juhtudel reklaam igapäevaelust kaunis kaugele purjetanud.
Tuginen siin reklaamilikule teadmisele meie võimuladvikult, et „me ei ole kunagi elanud nii hästi kui praegu“ ja asetan teisele kaalukausile 2018. aasta maailma kõige õnnelikumate riikide raporti, kus Eesti jäi tabelis 63. kohale, kaugemale nii Lätist, Leedust kui ka Venemaast. Milles siis asi? Mida me oleme valesti teinud või lasknud endaga valesti teha? Mis toimub? Riik ja rahvas olevat ju üks?
Kui kuulata valimisteks valmistuvate parteide juttu, siis on kõik korras ja nad saavad riigikogus kõik piisava arvu kohti. Siinkohal on õige aeg suunata tähelepanu Maslow’ püramiidile ja küsida: mitmendal tasandil asub „palju kohti riigikogus“? Vaadake igaüks ise ja otsustage, kas teie oma eluga olete ikka samal tasandil.
Kui kuulata parteide etteheiteid üksteisele, kostab aeg-ajalt, et suhtelises vaesuses elas 2016. aastal 21,1% Eesti elanikkonnast ehk ligi 276 000 inimest. Vaatame taas pilti ja küsime, mitmendal tasandil elab 21,1% Eesti elanikkonnast ja miks? Kirjutatakse palju stressist ja depressioonist, noorimad depressiooniga patsiendid on olnud 5–7- aastased. Küsime: millisele püramiidi tasandile nemad mahuksid ja miks nad põevad?
Kaitsevägi plaanis eelmisel aastal, et õppekogunemistele tuleb 3461 reservväelast, tegelikult tuli 2405 ehk 69,5% plaanitust. Mida see meile öelda võiks? Eeltoodust järeldubki, et me oleme oma riigis tegelikku ühistegevust alles loomas, et ühiseks ühiskonnaks saamine on alles eesmärgi tasandil, mis kahjuks jääb kujutatud püramiidi alla (suhtelises vaesuses elas ligi 276 000 inimest!).
Ja siin ei aita paljukiidetud majanduskasv, integratsioon ega rahvastikupoliitika. Siin tuleb hakata tööle, et meie maa suudaks toita meie rahva ja et rahvaarv nendel tingimustel võiks elujõuliselt kasvada. Täna jääb tahtmatult mulje, et riik, mille toimimise tagamiseks võttis rahvas 1992. aastal vastu täna kehtiva Põhiseaduse, ei ole enam see riik, mille tarvis Põhiseadus vastu võeti. Ometigi on selle riigi hea käekäik meie, eesti rahva, teha.
See ongi peamine põhjus, miks ühineda ühistuteks – et luua ühiskond, kus ei elata mitte selleks, et konkurentsi tingimustes naabril nahk üle kõrvade tõmmata, vaid selleks, et kindlustada ja arendada riiki, kus kõigil selle riigi kodanikel on hea ja rahulik elada.
_________________________________________________________________________________________
Järelmärkusena lisaksin, et ma ei ole pessimist ega küünik. Ma olen realist, kes ei näe mitte halba, vaid ohuallikaid ja need märkusedki pole midagi hullemat kui meie kõigi lapsepõlves kuuldud lause „pane soojad riided selga, õhtul võib külmaks minna“ arendused riiklikesse oludesse. Ja kui keegi tahab ette heita, et siin pole midagi rõõmsat ja positiivset, siis vastaksin, et oma vigade tunnistamine pole mitte enese halvustamine, vaid ausus ja meenutaksin prantsuse vanasõna: „HEAD NAUDITAKSE, HALBA SELETATAKSE“.
_________________________________________________________________________________________
Märt Riiner, Tartu HLÜ juhatuse liige