Matemaatika üks põhimõistetest on hulk. Hulk tähistab kogumit, kus on erinevad asjad. Erinevaid asju võib hulgas olla nullist lõpmatuseni. Et hulk oleks määratletud, peab olema selge, kas asi kuulub sellesse hulka või mitte.
Näiteks, kas sa kuulud mõnda parteisse või mitte. Või kas sa oled mõne riigi kodakondsuses või mitte. Hulka kuulumise tingimus on see, kas sa vastad hulka kuulumise nõuetele.
Edasi võib küsida, mis tingimustele peab vastama inimene, kes soovib kuuluda näiteks parteisse. Kas ühes parteis toimetavad partei liikmed on koos ausalt ja asja pärast või selleks, et ühel hetkel teisele kõrri karata ja ülejäänud endale allutada?
Et asi oleks selgem, meenutaksin siinkohal parteide omavahelist võitlust riigis, parteidesisest võitlust kõrgema koha nimel, ajaloolisi parteipuhastusi mitmetes riikides, Hiina kultuurirevolutsiooni ning kasvõi hiljutisi minakeskseid ja alatuid kemplemisi kohtade pärast vallavalitsustes.
Kui elevandid kaklevad, kannatab rohi, ütleb India vanasõna. Meie oludesse tõlgitult kõlab see nii: kui poliitikud kaklevad, kannatab rahvas. Ometi kuuluvad ka poliitikud meie ’hulka’ ja peaksid olema huvitatud mitte niivõrd oma võimust, palgast ja tiitlitest, kuivõrd sellest, et ’hulk’ nimetusega ’eesti rahvas’, oleks tugev.
Kui rahvas on nõrk, on nõrk ka riik, toodagu siia nii palju välisabi kui tahes. Pigem mõjub see välisabi riiki ja rahvast hävitava kasvajana, mis ei lase rahval kosuda ja riigil tugevaks saada. Siinkohal tooksingi ühe täiesti ebateadusliku, kuid selle eest piltlikult looduslikke kujunemisi kirjeldava, vahelugemise.
Kas vähk on haigus või sümptom? Jättes ladina keeles poolitamisest saadava teise tähenduse poolenisti kõrvale, lähen siiski siit vihjet saades edasi. Kujuta ette, et ravitakse mingit vähki, väikese punkti laienevat vähki. Ja ta praktiliselt kaob, aga siis on ta korraga tagasi ja jääb tõdeda, et see punkt ja kõik muu on võidetud, tugipunkt on loodud ja võõrvormi enesehävituslik vallutussõda jätkub.
Millest algab vähk? Arengust, evolutsioonist, enesekehtestamisest. Kujutage ette, et mingil sisemisel või välisel põhjusel hävib peaaegu täielikult näiteks üksainuke hambajuur, mis enne hävingut saadab kõikidele rakkudele laiali signaali: „Poisid, me hukkume!”
Selle signaali kandjad tormavad laiali, osa neist ei jõua kuhugi ja hukkub, osa aga satub „tolerantsesse” keskkonda ja saab seal pesa teha. Nende pärimus ütleb: „Poisid, me hukkume!” ja seepärast sigivad nad usinasti ja saadavad omakorda välja kullereid sama sõnumiga.
Nüüd märkab põhiorganism, et mõni elutähtis elund või organ on häiritud. Järgneb organismi nõrgestav keemiaravi ja vähk taandub mõneks ajaks. Ent sisemise stabiilsuse saavutanud pisike ja nõrk hambajuur saadab endiselt välja kullereid sõnumiga: „Poisid, me hukkume!”.
Teel kohtuvad nad omasugustega ja ründavad nüüd suurema hulgaga ravist räsitud „tolerantset” elundit või organit. Nüüd nad võidavad... ja surevad, sest signaal nende võidust läheb laiali ning selle tulemusel lõpetab nende „universum” ehk inimkeha elutegevuse.
Inimene sureb näiteks maksavähki, aga veel kaua kiidetakse tema säravvalgeid hambaid, mis kunagi ei valutanud. Vaid ühel hambal olnud justkui mingi sinakam toon...
Hoidkem siis ühte, olgem üks hulk, kuhu ei mahu võõrad mürgid, kaklused ja laimamised. Üheskoos oleme tugevad, üheskoos saame olla väärikad.
Jäägem iseendaks ja ehitagem Eestit!
Märt Riiner
Tartu HLÜ juhatuse liige