Kumb oli enne, kas muna või kana? Aga kui küsida nii: kumb on eesmärk, kas muna või kana? Näeme, et muna eesmärk on saada kanaks ja kana eesmärk on muneda muna. Nii kestab elu. Aga kas elu ise on eesmärk ja mis on elu enda eesmärk?
Kumb oli enne, kas riik või rahvas? Sellele on juba kergem vastata, loomulikult oli kõigepealt rahvas. Ja siit läheme juba libedale teele: mis on iga rahva eesmärk, kas luua riik? Või oleks rahva loodud riik vaid vahend kõrgema eesmärgi saavutamiseks? Siit võiks järeldada, et rahva loodud riigi kõrgeim eesmärk peaks olema sama, mis oli rahva kõrgem eesmärk riiki luues.
Oleme kuulnud juttu, et väikesel rahval on raske ja kulukas pidada oma riiki. Eriti, kui sellel riigil peab olema oma kosmoseagentuur, tuumarelv, hulk kellegi kaela määritud kohustusi, mille täitmata jätmisel meie sõbrad meile appi tulevad ja riigi üle võtavad ning suur ja kuri vaenlane. Päris ausalt: niisugust riiki ei jõua siinne rahvas üleval pidada ja niisugust riiki, mille põhiseadus kehtib ainult mingi muu lepingu armust, ei olegi ühel rahval tarvis üleval pidada.
Mis oleks eelkirjeldatud riigi eesmärk? Kas alluda välislepingule ja täites kohustusi valmistuda sõjaks? Kas selleks lõi rahvas riigi, et laenurahaga relvastuda ning valmistuda end hävitama? Või valmistub riik laenuraha arvelt „kolmandate isikute“ käe läbi relvastudes hävitama rahvast?
Demokraatlikult nagu öeldakse, esindusdemokraatlikult. Kas eesti rahvas ikka mõistis, kui ta saavutas oma riigi, et see ei olnud lõppeesmärk, pärast mida võib rahus surra, vaid et saavutatud riigi näol oli rahval tööriist? Aga tööriista tuleb osata eesmärgipäraselt kasutada, muidu pole sellest vähimatki kasu.
„Tööriista“ sisene võitlus algas integreerimisest, mis väljendus tegelikult sundkeeleõppes. Ja mitte keegi ei mäletanud, et ehkki meie vanemale põlvkonnale õpetati selgeks vene keel, ei muutunud keegi neist oma sisemiselt olemuselt venelaseks. Nii ka praegu. Integratsioon, millele kulutatud raha asemel oleks saanud Eestisse ehitada väga palju vajalikke asju, hävitati tegelikult tema enda kaudu. Ent vajalike asjade ehitamise läbi vahe-eesmärkidena suurema eesmärgi nimel, oleks saanud anda inimestele ühise töö näol ühise suure eesmärgi.
Eesti inimesed oleksid ammu juba leidnud nii ühise keele kui ühise meele ja eesmärgi, mille nimel kasutada ühist tööriista – Eesti Vabariiki. Meil on veel jõudu ja loovust, et mitte sulanduda eurooplaste halli massi ja kõigest hoolimata jääda iseendaks. Oleme ju seda suutnud läbi sajandite. Tunnistame vaid ausalt, kes on see meie, kes siin nüüd kestab. Ja tunnistagem, et meid saab ühendada vaid ühine eesmärk ja ühine aade.
Täna on Ühistul üks kaugeleulatuva mõjuga eesmärk ellu viimisel, see on Purtse tuulepark, mida me ehitame üheskoos. Ja siin ei loe kellegi rahvus ega usutunnistus, keel ega lemmiktoidud, kasv, kaal, sugu, silmade värv ega vanus – meil on eesmärk ja me viime selle ühiselt ellu.
Kirjatüki alguses kirjutasin, et rahva loodud riigi kõrgeim eesmärk peaks olema sama, mis oli rahva kõrgem eesmärk riiki luues. Täna on ühistuliikmete loodud Ühistu kõrgeim eesmärk sama, mis oli inimeste kõrgem eesmärk Ühistut luues – anda oma elule kergem hingamine, et seejärel pühenduda uutele suurtele eesmärkidele meie järeltulevate põlvede nimel.
Koos viime ellu suured eesmärgid, üheskoos oleme tugevad!
Andro Roos, Tartu Hoiu-laenuühistu, juhatuse esimees