Hoiu-laenuühistute Maailmanõukogu on hoiu-laenuühistute globaalne esindusorganisatsioon, mis ühendab ligi 70 000 hoiu-laenuühistut 109 riigist.
Nii esindab organisatsioon kaudselt 235 miljonit hoiu-laenuühistu liiget, nende seas ka Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu liikmesühistute liikmeid. Üks Hoiu-laenuühistute Maailmanõukogu tähtsündmustest on igal aastal eri paigas korraldatav 4-päevane konverents. Sellel aastal toimus üritus Viinis, kus osalesin ka mina.
Konverentsist võttis osa 1600 inimest 60 riigist. Enamasti olid osavõtjateks HLÜde juhid, kelle jaoks pakub konverents lisaks sisukale programmile ka suurepärast võimalust kontaktide loomiseks. Konverentsil tajub hästi HLÜde arengupotentsiaali.
Tugeva hoiu-laenuühistute süsteemiga riikides nagu Ameerika, Iirimaa ja Poola on hoiu-laenuühistud saavutanud märkimisväärse populaarsuse ja turuosa. Näiteks USA suurima hoiu-laenuühistu varade maht on 55,5 miljardit eurot. Võrdluseks AS SEB Panga varade maht, mis nende konsolideeritud aruande (sisaldab pensionifonde) kohaselt on 5,8 miljardit eurot. Lisaks võib välja tuua, et USAs on üle 100 miljoni inimese hoiu-laenuühistute liikmed, mis on kolmandik elaniku koguarvust. Iirimaal aga on 75% rahvastikust HLÜde liikmed.
Konverentsil ettekandeid kuulates jõuab kiiresti tõdemuseni, et eri riikide HLÜd seisavad paljuski silmitsi samade probleemidega. Näiteks püütakse hoiu-laenuühistuid reguleerida sarnaselt pankadega. Viimase globaalse finantskriisi põhiliseks põhjuseks oli pankade ahnusest kantud tegevus ja HLÜdel polnud siin mingit osa. Pärast kriisi on asutud rahvusvaheliselt finantsregulatsiooni karmistama ja paljudes riikides on HLÜd jäänud seetõttu teenimatult karmide finantsregulatsioonide meelevalda.
USA puhul näiteks on kohati hoiu-laenuühistutele rakenduvad normatiivid pankadest karmimadki. Üldlevinud seisukoha järgi on aga HLÜde pankadega samasse kategooriasse paigutamine põhimõtteliselt vale ja hoiu-laenuühistud üle maailma ja ka Hoiu-laenuühistute Maailmanõukogu seisavad selle eest, et seda erinevust mõistetaks ja tunnustataks. Positiivne on see, et olukord on muutumas.
Viimasel ajal liigutakse rahvusvaheliselt dereguleerimise poole. Selle taga on mitmed poliitilised muutused, millest olulisematena võib konverentsil räägitu põhjal välja tuua Trumpi võimuletuleku, Brexiti ja Prantsusmaa presidendivalimised. Need sündmused on mõjutanud ka rahvusvahelisi standardeid kehtestavate organisatsioonide tegevust selliselt, et uute regulatsioonide kehtestamise asemel mõeldakse pigem vastupidises suunas.
Kui tulla nende mõtete valguses tagasi Eestisse, siis regulatsioonide teema on aktuaalne ka meil. Nimelt on Rahandusministeerium käima lükanud hoiu-laenuühistu seaduse muutmise protsessi. Ministeerium valmistas juulis väljatöötamiskavatsuse ja nüüdseks on turuosalised selle kohta ka oma arvamused avaldanud. Siinkohal on oluline silmas pidada rahvusvahelist suunda dereguleerimisele.
Eestiski on võimalus välja kujundada kaasaegne hoiu-laenuühistute tegevust mõistev ja ühistute arengut toetav regulatsioon. Selleks tuleb esmalt mõista, et HLÜd pole väikesed pangad. Hoiu-laenuühistut tuleks mõtestada läbi hoiu-laenuühistu liikme kui omaniku staatuse. See erineb täielikult panga ja kliendi suhtest, mis ongi üksnes kliendisuhe.
Hoiu-laenuühistu puhul on liige aga omanik, millega kaasnevad liikmele täiendavad õigused ja võimalused, mida panga puhul praktiliselt kunagi ühelegi kliendile ei kaasne. Pangas pole kliendil võimalik valida meelepäraseid juhtorganeid. Pangas pole kliendil võimalik osaleda üldkoosolekul ja saada teavet panga tegevuse kohta. Hoiu-laenuühistu puhul on see võimalus aga olemas. Seega hoiu-laenuühistus teeb tegevuse üle järelevalvet ühistu liige. Ühistu liige kui omanik on kõige parem järelevalvaja, kuna on isiklikult huvitatud ühistu heast käekäigust põhjusel, et ühistusse on paigutatud ju liikme enda isiklik raha. Täiendavalt kontrollib ühistu tegevust väline audiitor ning sisemine revisjonikomisjon.
Seda arvestades muutub ka ühistute puhul vägagi küsitavaks väljatöötamiskavatsuse üks keskne mõte, milleks on riikliku järelevalve kehtestamine HLÜdele. Kui tingimata pidada teatud välise järelevalveinstantsi kehtestamist vajalikuks, siis oleks igal juhul asjakohasem anda see funktsioon Eesti Hoiu-laenuühistute Liidule, kellel on pikaajaline kogemus ja põhjalikud teadmised HLÜde tegevusest.
Riiklikust järelevalvest võiks võrdse kohtlemise huvides rääkima hakata alles siis, kui hoiu-laenuühistud saavutavad Eestis pankadega võrreldes arvestatava turuosa. Täna tuleb aga nõustuda Eesti Panga asepresidendi Madis Mülleri seisukohaga, mille järgi on hoiu-laenuühistute mõju Eesti finantsstabiilsusele tervikuna piiratud. Seda eelkõige põhjusel, et hoiu-laenuühistud moodustavad hoiuste ja varade mahu poolest finantssektorist ja SKP-st väikese osa.
Seetõttu tuleks riikliku järelevalve kehtestamise mõte praeguses olukorras kõrvale jätta ja seaduse täiendamisel lähtuda nii Tartu Hoiu-laenuühistu kui Eesti HLÜ Liidu poolt väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud seisukohtadest.
Erki Pisuke, Tartu HLÜ ja Eesti HLÜ Liidu juhatuse liige