Hiljaaegu avaldas Riigikohus arvamuse vastastikuste kindlustusseltside kohta. Oma arvamuses leidis Riigikohus, et iseseisev õiguslik reguleerimine ei pruugi üldse vajalik olla, piisab kindlustustegevuse seaduse mõningate sätete muutmisest.
Lisaks tunnistas Riigikohus, et ebaselgeks jääb, kuidas saaks hakata välja töötama vastastikuste kindlustusseltside seaduseelnõu, kui väljatöötamiskavatsuses tõdetakse, et vastastikuste kindlustusseltside määratluse osas pole EL-i tasandil tegelikult mingit selgust. Siinkohal tundsin tugevat vajadust avaldada ka oma arvamust sellel teemal.
Ma nimelt pooldan mõtet, et kogu probleemi saab lahendada, kui kohendada praegu kehtivat kindlustustegevuse seadust. Näiteks kindlasti tuleb selles üle vaadata kapitalinõuded. Muus osas reguleerib tänane kindlustustegevuse seadus kindlustustegevust piisava täpsusega ja väga raske on leida ausat põhjendust, miks peaks ühistuline kindlustustegevus sealt välja jäetud olema. Pealegi on ühistulisel kindlustusel mitmeid eeliseid alates paindlikkusest ja lõpetades riskide täpsema hindamisega ühistuliikmete valvsa pilgu all.
Võtame näiteks kindlustuse põllumajanduses. Täna pole võimalik Eestis osta kindlustust, mis pakuks rahuldavat kaitset tulevasele põllusaagile. Kui tulevad „ilmaüllatused“, siis kannatavad põllumehed kahju. Kahju kannatamine võib tähendada nii uut pangalaenu paraja protsendiga kui pankrotti nii ettevõtjana kui eraisikuna.
Suured kindlustusseltsid pole huvitatud selliste riskide võtmisest, sest reeglina mõjutab ilm suuri alasid ja paljusid põllumehi, mis omakorda tähendab kindlustusseltsile suurt väljaminekut aktsionäride kasumi arvelt. Suured kindlustusseltsid pole huvitatud riskiteenuse pakkumisest, kui just nimetatud teenus pole riiklikult kohustuslik.
Mingi kindlustuse kohustuslikuks muutmisel on aga samuti oma riskid. Nimelt võib juhtuda sama, mis liikluskindlustuses veoautode kindlustamisel. Kui ostad vanema masina, mille väärtus on ~5000 eurot, siis võib kõige soodsam aastane liikluskindlustus maksta ligi poole veoki maksumusest, kõige kallim kindlustus aga võib ületada sõiduki turuväärtuse kolmekordselt. Selline makse tuleb täiesti tavalise kindlustusvõtjaga – ei ole siin tegemist isikuga, kes põhjustab pidevalt kahjusid. Seltsid väidavad, et veoauto põhjustatud kahjud on suuremad kui tavalise autoga. Tõesti nii on, aga arvestades kindlustatud veokite hulka, on väljamaksed ikkagi tühised.
Nüüd, kus liikluskindlustus on kohustuslik, riskeerivad sõidukijuhid sellega, et sõidavad kindlustuseta, sest trahvi on odavam maksta kui kindlustust ja ega neid õnnetusi nüüd nii palju ka ei ole. Selline olukord on seaduslikult mõistusevastane, aga üksikisikutel mõistusega lahendatav!
Riigikohus tõdeb, et vastastikuste kindlustusseltside osas pole nende määratluses EL-i tasandil tegelikult mingit selgust. Aga tehkem siis selgus oma riigi piires! Tuleb arvestada, et Eestile ei pruugi sobida variant, mis sobib Kreekale või mis toimib Islandil. Igaühel peab olema ikkagi tema vajadustele vastav ühistu ja riik ei tohiks kodanike tahtele kätt ette panna.
Ühistud on kogukondlik tegevus ja mis kõige paremini konkreetses piirkonnas toimib, ei pruugigi teistele olla sobiv ega täielikult mõistetav. Pole ju mõtet Eestis kehtivasse liiklusseadusesse kirjutada kaamelite parkimise korda ja seda, kuidas suusad või kelgukoerad peavad söögikoha seina ääres seisma. Igale oma – see ongi ühistulise korralduse peamine eelis.
Lõpetuseks lihtne põhimõte – mitte kellegi õnnetus ei tohi olla teiste rikastumise allikaks!
Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse liige, kindlustusdirektor