Käib töö ja vile koos!

Uuendatud 18 september 2017

Oma järjekordsel tuuril Purtse tulevase tuulikupargi ja Lagevälja alajaama juurde, kui olin vihmamärjal ja mudasel teel tulevase tuuliku vundamendiaugu juurde loksunud, oli seal punt marakratte.

 

Ronisid pinnasekuhjatisele, veeretasid sealt midagi alla, jooksid sinna-tänna. Kui aga mind nägid, tardusid millegipärast paigale. Mis ma ikka oskasin öelda, kui et: „Jõudu, poisid! Mis teoksil?”

 

Selgus, et oldi kellelgi külas ja tuldi metsa, sest siin pidi „midagi tehtama”. Ja üks poiss näitas käega vundamendiauku ja ütles: „Ilus auk. Miks see tehti?” Sain nagu puuga pähe! Võttis kohe habemegi liigutusest värisema – tõepoolest, isegi see vundamendiauk on ju ILUS! Hoolega ja õigesse kohta tehtud, õige asja nimel!

 

 

Et oli nädala lõpp ja kuhugi kiiret polnud, seletasin poistele asja ära, et siin tehakse tööd ja et siia tuleb Purtse tuulikuparki ja Lagevälja alajaama ühendav elektriliin, et postid on püsti ja auku tuleb tuulik. Ja et neid tuulikuid tuleb kohe mitu tükki ja esimese nimi on Aadu, teisel Peedu ja nii edasi.

 

Edasi tuli mul rääkida tuulikutest, et tuuliku mast on sada meetrit kõrge, koos labadega on tipu kõrgus koguni 149,5 meetrit, et üleval on paras korterisuurune ruum, kus on generaator ja tuul ajab tiivikut ringi ja üles saab liftiga. 

 

Vahepeal tuli jooksvalt vastata ka küsimustele, mis reetis, et ega need, kelle elu kergemaks muutmiseks me tuuleparki rajame, asjast suurt midagi tea: „Elekter läheb traatidesse, aga kuhu te jahu panete?”, sellega oli seis üks-üks – ei teadnud nemad tuuleturbiinidest ja mina ei osanud seostada jahu tuulikuga. Lõpuks tuli ikka ühe lasteraamatu kaanepilt meelde ka.  

 

Aga poistele tegin selgeks, kuidas püstitatakse tuuliku torn, kuidas gondel ja labad, kuidas masinavärki seadistatakse ja kuidas ta juba järgmisel aastal üldisesse elektrivõrku ühendatakse. Poisid lubasid vaatama tulla. 

 

Siiski, see „ilus” ei andnud mulle rahu. Korjasin poisid masina peale ja põrutasime Lagevälja alajaama juurde. Seletasin neile, et siin on valatud vundamendid sellistele elektriseadeldistele nagu trafo, portaalid, piksekaitse ja muud vajalikud abiseadeldised, mis osaliselt juba paigas ja mõned veel viimistlusel.

 

„Aga kes seda teeb?”, tuli uus küsimus. Ega ma kade polnud, kiitsin kõiki meie Ühistu liikmeid, kellel energiahoius avatud ja seletasin poistele, et see pole nagu poest ostmine, et see on suti keerulisem ja kõigile kasulikum. Poisid hakkasid vaidlema, kas hoiuseteemaliste reklaamide lõpus soovitatakse konsulteerida apteekri või asjatundjaga. 

 

Polnud parata, tuli seletada neile ka hoiupõrsa ja ühistulise hoiuse erinevusi. Tõsi, protsenti polnud nad veel õppinud, aga usun, et kui neil koolis sellest juttu tuleb, kikitavad nad kõrvu. Tegin veel nalja, et hoiupõrsast ja arstirohtu tuleb enne tarvitamist loksutada, aga energiahoius püsib kindlalt ja seda juba loksutada ei jõua. Eriti siis, kui tuulikud juba töötavad.

 

Viisin poisid neile sobivasse asustatud punkti ja lubasime võimalusel veelgi kohtuda. Siis ma veel ei teadnud seda, mida tean täna ja nüüd jääb loota, et poiste lähedastest keegi meie lehte loeb.

 

Selleks, et iga liige saaks soovi korral oma silmaga vaadata ja oma näpuga katsuda ja endast sealjuures piltigi teha, tulge 14. oktoobril 2017 kella 12-ks Püssi linna Olerexi tankla juurde ja liigume sealt koos edasi Purtse tuulikuparki ja Lagevälja alajaama. Veendume üheskoos, et meis on piisavalt ühist meelt, mõistust ja südametunnistust koondumaks suureks Ühistuks, mis toetudes oma liikmete mõistusele ja rahajõule ehitab tootvat Eestit meile ja meie tulevastele põlvedele. 

 

Vaatame, kuidas valmib ühistegevuse tulemusel kerkiv eestimaalaste esimene elav ausammas – Ühistu tuulepark. Korraldame liikmetele ja mõttekaaslastele Purtses ühe toreda tutvumispäeva.