Inimene – kas ahvi arendus või väljaarendus?

Uuendatud 22 september 2017

Jälgides meie meediat, võib sageli juhtuda sõnale „arendaja”. Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et arendama tähendab (vähehaaval) paremaks, täiuslikumaks, kvaliteetsemaks muutma, kõrgemale tasemele viima. 

 

Keda või mida (vähehaaval) arendatakse? Ja kui ühed eestimaalased on arendajad, siis kes on need ülejäänud? Kas vastu- ehk taandarendajad? Ja mida on arendatud alates 1990. aasta maist, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tunnistas kehtetuks riigi nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning taaskehtestas Eesti Vabariigi nime? 

 

Järjekindlalt on arendatud riigivõlga, mis on tõusnud nullist enneolematutesse kõrgustesse. Tahtmatult meenub siin metssiga kui kartulipõllu „arendaja”, sest niisugune „arendus” tähendab tegelikult ülejäänud rahva arvelt saadud riikliku raha pumpamist väheste taskusse. Enamasti tehakse seda rahva ja Emakese Looduse arvelt. Ja just seesama vaikiv rahvas ja vaikiv Emake Loodus on see õigustus ja ettekääne, mille taha „riik” ja „omavalitsused” poevad kui nad ikka ja jälle midagi või kedagi maksustada ja seadustega piirata tahavad.

 

Ühest küljest on see ka õige, sest kui täna küsida, kelle huvides on Rail Baltic, siis on vastus jälk ja selge: Rail Baltic on kõigi nende huvides, kes siseinfole tuginedes ostsid kokku maatükid, kust see monstrum läbi peab minema, nende huvides, kes sahkerdasid-mahkerdasid endale loa kaevata kasvõi paekivisse „tiike” ning müüa sealt saadud killustikku ja pinnast, kes pakuvad „konsultatsioone” ja „arendamisteenuseid” (SIC!) ja muidugi igasugused ehitusmehed, keda meil omal Eestis selliste suurtööde jaoks pole. Eks ka „haldusreform” oma valdade liitmisega töötab sellele alla. Vaat´ niisuguseid jamasid peaksid „riik” ja „omavalitsused” kasvõi sõjaväge appi võttes takistama, sest sellised rajatised „tapavad” määratuid maa-alasid ja elusolendeid. Aga vaat´ see on kõik rahva ja looduse huvides, eks!

 

Ent ükskõik milline uus maks, lisaks saadavale eurorahale, või tegevuspiirang kehtestatakse, ikka ütleb „riik”, et nemad kaitsevad rahva huve ja tagavad keskkonna- ja loodushoiu. Ikka töötavad „riigi” arvates rahva ja looduse huvidele vastu päris tavalised inimesed ja nende ette võetud tegevused. Ja kui midagi läheb päris untsu, siis on see „eelmise valitsuse süü”.

 

„Riigi” käsi asub ikka enam reguleerima (loe: takistama) neid rahva paremate poegade ettevõtmisi, mis laseksid eestimaalastel, kelle nimel see riik on taasloodud, elada paremini. Kasutan siinkohal sõna ’eestimaalane’ täie teadmisega, sest igaühel on õigus ja mõneti ka kohustus meenutada oma esivanemaid ja sedagi, kust nad pärit on. Ent samasugune kohustus iga eestimaalase jaoks on õigustada Eesti Vabariigi nimetust ja kasvõi veri ninast väljas takistada selle riigi hukka minekut. Kõlab majakovskilikult, ent me oleme kohustatud käituma selle riigi kodanikena, sõna algses tähenduses. Aga täna meenub ka näidend „Lutikas”.

 

 

Samas ei tohi see olla ka ettekääne, et kellegi või millegi kaitsmise sildi all saaks mõistuspärast elukulgu pärssida ja inimeste aega tappa.

Spekuleerimist ei saa vältida, kui „arenduste” või arenduste eesmärk on raha. Ja kui eesmärk on raha ning kui loodus- ja keskkonnahoiu või „rahva huvide” mõõdupuu on samuti raha, ei saa ka rahvast ega loodust hoida ja kaitsta – raha tapab kõik. Ka inimlikkuse.

 

Spekuleerimise lõpetamiseks on hädavajalik välistada loodusandide (nt toit, puit, maavarad jne) ja loodusjõudude abil toodetud toodete (nt elekter, soojus, vesi ja selle puhastus) osas rahaline kauplemine ja seega ka intress ja riigimaksud. Millega siis kaubelda, küsite? Väga lihtne, oma siserahaga – kasvõi meie liikmetele teada-tuntud Eesti Veksliga. See jääb riiki ja võib vabalt olla riikliku arveldamise mõõdupuu – kui kaua me seda euroraha ikka jõuame sisse laenata ja kes selle peaks tagasi teenima ja maksma?

 

Eesti Vabariigis on terve inimpõlv aega „panustatud” (no – erakordne tähenduseta sõnavärdjas, aga siia sobib kui valatult) „arendamisele” ja arendamisele. Mis on tulemus? Tulemus on tohutu hulk appikarjetena mõjuvaid valimislubadusi ja – kõik!

 

 

Aga – teeme ära! Võtame ette ja arendame kiirkorras midagi välja, lõpuni, paneme rahva jaoks tööle, et meil oleks päris Eesti Vabariik, mitte Eesti Vabariigi „igavene arendus”. Arendame üheskoos välja ja paneme tööle Ühistu tuulepargi, mis toetub eranditult Ühistu liikmete energiahoiustele! 

 

Kui see tehtud, arendame koos välja ühistulise põllumajanduse ja ühistulise tootmise, millega tagame lõplikult kõigile eestimaalastele Maslow´ vajaduste püramiidi esimese astme: rahuliku une, igapäevase leiva, toasooja, kindla katuse pea kohale ja inimväärika elu. 

 

Mis oleks kui hakkaksime kõik Oma Riigi välja arendajateks? Meil on selleks väärt tööriist – Tartu HLÜ.