Allikas: Meie Maa, 11.08.2017
Siinpool seitset maad ja seitset merd seisnud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kord riik, mis olnud rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mida kutsutud Vabariigiks. Ja selles riigis elanud kord, ja elavat nüüdki, suur hulk inimesi, riigile mõtlev vallavanem ja parteilasest vallavanem, kes hallanud oma valla piires ühiskondlikku edu ja üldist kasu just nii, nagu nokk loodud.
Riigile mõtlev vallavanem oli paras pujään ega teinud kõike alati teiste juhatuse järgi, vaid katsus ikka esiti oma tarkust rakendada ja lahendada ettetulevaid olukordi loominguliselt. Ei hakanud ta plaaniliselt peenraid kastma kui vihma juba sadas ega ehitanud valda lihtsalt teiste ees eputamiseks uhkeid hiigelhooneid, mida talvel kogu külarahvagagi soojaks kütta ei jõuaks.
Parteilasest vallavanem oli aga oma papa-mamma käskude ja keeldude najal kasvanud korralikuks ontlikuks inimeseks, kes ei hakanud kunagi ise jalgratast leiutama, vaid kenasti ootas, millal tuleb kõrgemalt poolt käsk korraldada hiigelhange ja palgata jalgratast leiutama välismaine ekspert.
Parteilasest vallavanem tegutses alati kõrgemalt poolt antud juhiste järgi ning tema valla majandus oli stabiilne ja avatud. Nii avatud, et külad jooksid inimestest ikka tühjemaks ja tühjemaks.
Koletise kõht tühjavõitu
Sel iidsel ajal, mil riigile mõtlev vallavanem ja parteilasest vallavanem oma valdu juhtisid, käis nii riigis kui ka kogu maailmas ringi poolnähtamatu koletis nimega Capitalissimus Liberalissimus, keda mõnikord hüüti hellitavalt ka Konnaks. Ei, mitte PõhjaKonnaks, vaid ikka Rahvusvaheliseks KoguKonnaks. Ta näris oma teravate hammastega riikide ja rahvaste rahakotte ning kahmas oma hiigelkaukasse inimeste ja ettevõtete töö ning vaevaga loodud väärtusi. Kus aga midagi ilusat ja head valmis sai, sinna tema oma nõuetega kohe kaela lendas.
Mõnikord nõudis ta riikidelt pattude andekssaamiseks ka devalvatsiooniohvrit. Tema abilistena tegutsesid globaalpankade kohalikud kontorid ning nii ei jäänud puutumata ka mõlema vallavanema juhitavad vallad. Koletis tahtis mõlemale vallale anda plaanilise surmahoobi ja need ühes vallarahvaga alla kugistada. Hoolimata sada aastat kestnud pidusöögist oli ju koletise kõht endiselt tühjavõitu.
Uue saagi allaneelamiseks oli tal jõudu küllaga, sest tema ja pisemate temataoliste lõa otsas olid peaaegu eranditeta nii kohalikud pangafiliaalid, kütusetanklad, sooja- ja elektrivõrgud, kauplused, põllumaad kui ka kogu tootmine. Ohvrite surmamiseks tarvitses koletisel vaid pigistada riikide kõrid kinni täiendava hinnatõusuga ja sulgeda veel hingitseva kohaliku ettevõtluse ees turulepääsemise uks.
Lisamalakana olid varuks maksutõus, pankrott ja jooksevkonto defitsiit. Esiti polnud parteilasest vallavanem probleemi märganudki, sest talle ja ta kaastöölistele laekus riigieelarvest kopsakas töötasu ning igasugu hüvitisi kenasti pangakontole. Igapäevane töögi soojas vallamajas polnud teab mis kontimurdev, kui just kõrgemalt poolt mõnd käsku ei tulnud.
Ka teleaparaadist ja lehtedest võis iga päev teada saada, kuidas eksport ja majandus iga natukese aja tagant ikka uuesti ja uuesti kasvule pöörasid, vahel koguni mitu korda päevas. Kuid siis ühel päeval teatas valla raamatupidaja parteilasest vallavanemale, et maksutulude laekumine on järsult vähenenud ning vallakassa nii tühi, et isegi vallavanema palga väljamaksmiseks pole raha.
Parteilasest vallavanem ehmatas nii ära, et asus omapäi tegutsema. Helistas päris ise Partei peakontorisse ja küsis tegutsemisjuhiseid. Sealt sai parteilasest vallavanem soovituse oodata paratamatult kulgeva majanduskriisi möödumist ning lappida vahepealsel ajal eelarveaugud täiendavate kohalike maksude kehtestamisega ja pangalaenuga ning näidata mõne eelarverea summat korraga mitmes kohas.
Parteilasest vallavanem täitis Partei juhised punktipealt. Kohaliku ettevõtluse ja ühistegevuse keelas Parteijuht lausa ära, sest sõber rahvusvaheline koletis ja tema truud seltsimehed ei saavat sellest aru. Nüüd võis vallamaja aknast märgata vallaelu elavnemist – külade ja ka alevikurahvas sebis ja sagis, kes tormas surnuaeda, kes välismaale. Parteilasest vallavanemale saadeti aga Capitalissimus Liberalissimuse kohaliku kuberneri enda poolt antud aukiri valla avatuks muutmise eest.
Oli ju liikumine tõesti elav ja noortele avatud kõik teed. Lisaks olid need teed, mis vallast välja viisid, Rahvusvahelise KoguKonna soovikohaselt kenasti asfalteeritud ja avatud. Ja inimesed läksid – nii et lust vaadata. Töötute nimekiri kahanes nii kiiresti, et varsti jäi sellest alles üksnes pealkiri.
Aga ühel päeval ei näinud parteilasest vallavanem aknast välja vaadates enam mingit liikumist. Hirm tungis tema hinge, ta müüs maha kõik, mis müüa oli ning põgenes Partei peakontorisse, kus tematagi juba nälg varuks oli.
Ühisel nõul ja jõul
Samal ajal tuli ka riigile mõtleval vallavanemal leida oma valla probleemidele lahendused. Korra kaalus ta ka Partei kantseleisse helistamist, kuid tundes sealseid meetodeid ja nähes nende hukutavat mõju naabervaldadele, otsustas jääda oma liistude juurde ja pea tööle panna.
Ta kutsus vallamajja kogu vallarahva. Enamik neist oli laostumise ning meeleheite äärel, kuid nad tulid siiski – uppuja haarab ju õlekõrrestki. Riigile mõtleva vallavanema otsusekindlal juhtimisel toimus arutelu, kuidas veel alles jäänud vallaelanikud saaksid olukorra kõigest hoolimata enda kasuks pöörata. Pärast pikka vaagimist otsustati, et maksku, mis maksab ja saagu, mis saab, aga allesjäänud vallarahval tuleb üheskoos tööle hakata.
Juba järgmisel päeval asutati hulk ühistuid ja pandi paika nende tööpõhimõtted: tarbijate ühistu, piimaühistu, teraviljaühistu, energiaühistu ning hoiu-laenuühistu. Riigile mõtlev vallavanem rakendas vallatöötajate oskusteabe nende ühingute asutamiseks ja eesmärgipäraseks juhtimiseks ning andis nende käsutusse suure hulga valla bilansis olevaid, ent seni tühjalt seisnud hooneid. Vallarahva ühisel nõul ja jõul hooned renoveeriti ja neid hakati sihipäraselt kasutama.
Edaspidi tegid kohalikud inimesed oma sisseostud ainult tarbijate ühistu poest, talunikud viisid oma teravilja ja piima ainult kohalikku piima- ja teraviljaühistusse, elektrit ja soojust andis kogu vallale soodsalt ühiselt ehitatud energiaühistu ning rahvas liigutas oma raha vaid läbi hoiu-laenuühistu. Kasutult seisvad valla põllumaad jagati noortele peredele, mille tulemusena haljendas varsti valla igas külas põldudel ilus vili ning karjamaadel oli näha rohkesti pudulojuseid.
Uute elumajade ja tootmishoonete ehitus käis ikka ühiselt ja, kui vaja, koguni talgute korras. Üksteise järel sulgesid nüüd suured välismaised kaupluseketid oma poed, võõramaised pangafiliaalid kadusid ning pagesid ka välismaised ahned põllumajandussaaduste kokkuostjad. Vallaelanike ja ettevõtete raha ei jooksnud enam vallapiiridest välja Suure Energiabörsi rikastamiseks, vaid jäi kohapeale ning kosutas kohalike rahakotte.
Vallarahva omavahelise koostöö süvendamiseks lasi riigile mõtlev vallavanem ringlusse kohaliku arveldusvahendi – Valla Veksli – ja nii lakkasid ka kurnavad intressimaksed vallavälistele rahaasutustele.
Õitsvale järjele jõudmine
Loomulikult hakkas riigile mõtlev vallavanem nüüd saama närvilisi telefonikõnesid Partei peakontorist ning paaril korral ähvardasid tundmatuks jääda soovinud seltsimehed tema elu ja tervise kallale kippuda, kuid külamehed tulid appi ja kütsid pättide kered korralikult kuumaks. Ei julgenud ükski rahvusvahelise koletise sabarakk või pasatski nüüd enam sinna valda oma jalga tõsta.
Riigile mõtlevat vallavanemat nimetati Pühas Kartellimeedias korduvalt igasuguste hirmsate nimedega ning ükskord koguni rääkis anonüümseks jäänud allikas, et vallavanemal olla kodus pruuni värvi särk ja „ühe teatava isiku” portree. Kelle oma, seda ei juletud öelda, aga parteilastel oli hirmus niigi. Ka ei rippunud vallavanema kabinetis kohaliku kuberneri antud aukirju ega kutsutud teda ka pingviinide paraadile. Aga riigile mõtlev vallavanem ei hoolinud sellest, sest ta hoidis vallarahvast ja vallarahvas hoidis teda. Elu oli ilus ja huvitav ning üheskoos sai vallarahvas igast murest jagu.
Capitalissimus Liberalissimus proovis küll ühe ja siis teise kurja krutskiga vallale mõju avaldada, aga vallavanem ja vallarahvas jäid endale kindlaks – ühenduses on ju jõud! Riigile mõtlevale targale vallavanemale sai osaks vallarahva tänu ja naabervallavanemate imetlus, kellest nii mõnedki tema eeskujul ka oma vallad õitsvale järjele viisid.
Just nii olla siinpool seitset maad ja seitset merd asunud riigis, mida ka Vabariigiks kutsutud, saadud lahti Capitalissimus Liberalissimuse koletislikust surmahaardest ning pööratud kõige kurja kiuste elu õitsengule. Capitalissimus Liberalissimus söönud aga hoopis tema juurde abi küsima pagenud parteilasest vallavanema ühes naha ja karvadega ära, ning kõik teised parteilasedki takkaotsa.
Siinpool seitset maad ja seitset merd seisab aga tänase päevani kõikumatus usus ja vankumatus tahtes riik, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mida kutsutakse Vabariigiks. Ja selles riigis elavad toredad ühtehoidvad inimesed ning riigile mõtlevad vallavanemad, kes kõik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks selle riigi praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Nii tagatakse selle riigi rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Märt Riiner
