Rajagem ühiselt vundament!

Uuendatud 11 juuli 2017

Ühes kenas artiklis oli kirjas: „Järgmise nelja aasta jooksul tõuseb üldine maksukoormus iseseisvuse taastamise järel kõrgeima tasemeni, mis küll rahandusminister Sven Sesteri hinnangul pigem ergutab majanduskasvu ja suurendab inimeste sissetulekuid.“

Ega selle peale muud ei oskakski öelda kui et olgu maksukoormus kasvõi 99%, kui hinnad on samad ja mina oma 1000 € igas kuus kätte saan, siis las majandus kasvab! Tegelikult majandus ei kasva, kasvab nn. tühiraha hulk riikides ja inimeste käes. Mida rohkem teenite, seda rohkem peate ka maksma ja seda kõrgemad on hinnad.

Seda illustreerib hästi internetis leviv pilt (vt. all).

See on üks vana rubla, mis omakorda oli...1/100 kuupalgast = 100 toosi tikku = 50 ajalehte = 20 bussipiletit = 50 telefonikõnet = 0,5 kg vorsti = 20 pirukat = 3(+1) õlut = 2 purki hapukoort = 33 klaasi magusat gaseeritud vett = 6 pätsi leiba = pea 10 km taksoga = 1 pudel odavat veini = komplektlõuna sööklas = 6 jäätist = 50 klaasi teed = 25 väikest saiakest = 3 pakki sigarette = 25 kWh elektrit = 10 liitrit bensiini = 4 kinopiletit = 2 pakki „Kalevi“ nätsu = 100 gr konjakit + kohv + 5 korda juuksuris käia = 50 koolivihikut = 6 ajakirja „Pikker“ = 1,5 kg kohupiima = 1,2 kg suhkrut = kõigest 0,00065 eurot...

Ei, ma ei nuta taga vanu aegu. Ma näitan ainult, kuidas muutub raha väärtus ajas. Riik saab oma maksud ikkagi, sõltumata riigikorrast, ilmast, võimul olevast erakonnast või muust. Kasvab riik ja tema aparaat, mitte majandus. Milles siis asi, äkki on hoopis tööviljakus väike ja me peaksime rohkem pingutama?

Viimase poolteise sajandiga on töötava inimese varustamine energiaga ja tema tööviljakus meeletult tõusnud, aga Maa elanike arv on suurenenud kõigest seitse korda. Tööviljakuse kasv on tingitud esiteks inimese ja töölooma musklijõu välja vahetamisest masinate ja uuemate tehnoloogiate vastu ja teiseks üldisest nn. teaduse ja tehnika revolutsioonist. Siinkohal võib juba õigustatult küsida, et miks siis tootmise ja tööviljakuse nii meeletu kasvu tingimustes on tööpäeva pikkus ikka veel kaheksa tundi? Kuhu kaovad meie töö viljad?

Aga asi on vaat’ milles. Uus on parem. Vaja on osta uus. Vaja teha rohkem tööd ja osta uus. Uus on parem, aga läheb ka rutem katki. Selleks, et oleks alati võimalus osta uus, tuleb teha rohkem tööd. Tööviljakus peab olema suurem. Vaja on teha rohkem asju, sest asjad lähevad järjest rutem katki. Uute asjade tegemine loob töökohti ja riik saab rohkem makse, pank ja keskpank intressi. Võlad ja riigieelarve kasvavad.

Kui inimesed teevad rohkem tööd, kui nende tööviljakus on kõrgem, saavad nad osta rohkem asju, mis lähevad aina rutem katki... Selguse mõttes lugege see lõik veel paar korda läbi. Ja nüüd edasi.

Maksulaekumised riigile on aastaid kasvanud kiiremini kui ahtake majanduskasv. Järjest kasvava riigiaparaadi kaudu korjatakse raha maksude ja dividendide abil tegelikust majandusest ära. Ent just majanduse plaanis ei ole see „riik“ hea peremees: Rail Baltic, Estonian Air, Ärma talu, Eesti Energia, Tallinna sadam, raiemahtude tõstmine riigieelarve täitmiseks. Ühesõnaga, sööme rahva ära, siis saame rohkem raha!

Inimese kõige kallim vara on talle elamiseks antud aeg. Kui keegi hävitab sinu aega, on see kuritegu. „Täna töötavad inimesed hommikust õhtuni lihtsalt selleks, et ära elada. Ja kui nad avastavad, et neil on ka vaba aega, ei oska nad sellega midagi peale hakata. Mõned hakkavad lausa paaniliselt otsima, kuidas oma vabadusest lahti saada,“ umbes nii ütles Goethe oma „Noore Wertheri kannatustes“. Aga aasta oli siis 1774...

Inimene teab, et ta peab suutma ühiskonna ühise tegevuse raamides tagada endale ja oma perele toidu, joogi, peavarju, riided ja muud hädavajalikud asjad. Kui need vajadused on rahuldatud, peab inimesel jääma üle piisavalt aega, vahendeid ja hingerahu! Miks? Aga selleks, et tegeleda iseenda ja oma järeltuleva põlve vaimse arendamisega ning selle läbi ühiskonnaelu muutmisega paremaks. Kas te olete mõelnud, miks te peate kandma kaasas nii suurt ja rasket peaaju? Kus on siis väljapääs?

Nii kummaline kui see pole, on väljapääs sipelgapesas ehk korrastatud ühistegevuses. Vajalike vahendite hulga kaines arvestamises, ausates kokkulepetes, mehesõnas. Ja muidugi selles, et meie hulgas ei tohi olla reetureid, kes meid oma tühise elatusvahendi eest maha müüvad.

Me peame suutma toota asju, mis ei lähe katki ja mis lasevad meid pühenduda tõelisele tööviljakusele ja viljakale tööle, et osta iseenda käest iseenda ja oma pere jaoks vaba aega, arenemaks tagasi mõistusega inimesteks. Meil on kasutada väärt tööriist – Tartu Hoiu-laenuühistu. Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes peame Ühistu abil looma endale elamistingimused ja seda tehes varjuma nende jõudude eest, mis meist pooletoobiseid inimroboteid tahavad teha. Siis on meil oma riik.