Koos oleme tugevad!

Uuendatud 19 juuli 2017

 

 

Ühistegevusest võib palju rääkida ja mida rohkem rääkida, seda rohkem võib sellest valesti aru saada. Ka ühistegevuse igal osal peab olema juht, kes näeb ette, sest teab, mida on tehtud, mida parasjagu tehakse ja mida sellele tuginedes ja sellest lähtudes tuleb edasi teha. Teiste sõnadega – mis on juba tehtu esile kutsutud tagajärjed tulevikus. Ja seda enne, kui tekib liikumisi, mis nõuavad nn. otsedemokraatiat, uut valitsust, rahvahääletusi, presidendi otsevalimisi ja rahva päästmiseks preservatiivide keelustamist seadusega. 

 

On ju mõeldamatu, et bussijuht ärkab vaid selle peale, kui bussis tõuseb kisa, et peatusest on mööda sõidetud või et ollakse hoopis valel teel; see, et bussijuht lubab nüüd sõidu jätkamise nimel endiselt just tema juhtimisel, et järgmises peatuses peatutakse kaks korda kauem või et selle vale tee lõpus pööratakse tagasi ja sõidetakse kiiresti õigesse kohta, ei aita. Aga, ennäe imet, valimistel aitab!

 

Ja siin on meie jõe kõige suurem takistus – maailmavaade, ideoloogia, parteiline kuuluvus, rahvus jne. Aitab sellest, kui mõni karjeristist võimulepürgija meedias midagi ässitavat köhatab, kui juba läheb kommentaariumis lahti tänitamine teemal „nats“, „punakõnts“, „värdjate partei esindaja“, „moslemimölakas“, „ära tuleks tappa“, „välja tuleks saata“... jne. Ja hoobilt ununeb, et meil on riik, rahvahääletusega vastu võetud põhiseadus ja me pidavat olema homo sapiens sapiensid. Nüüd me oleme anonüümne räuskav rahvamass. Aga niisugune rahvamass, kelle esindajaid saab manipuleerida „hädaprotesteerijateks“ ei ehita kunagi üles oma riiki. 

 

Miks? Sellepärast, et meil puudub ühine usk inimesse ja tema eesmärki.

 

Me oleme paanikas. Õnneks hakkab see paanika siiski lahtuma ja mõistus koonduma sinna kehaosasse, kus on tema õige koht. Eestlased ei kriiska enam vene õigeusu kombetalituste peale ja ka 9. mai teemal on järjest raskem kedagi üles ässitada. Venelased on leppinud Sinimägede kokkutulekuga ja selgemaks saanud eesti keele. Poliitiliselt korrektne oleks siin lõpetada, ent küsigem siiski: „Miks?“

 

Kas harjutakse ja muututakse tuimemaks?

 

Kas vanad on juba liiga vanad ja noored ei tea ega mäleta või on neil pohh..., vabandust, suva? Või tunnetatakse, et kusagilt kerkib uus ja tõsine oht ning oma tülid on aeg kõrvale jätta ning asuda kindlustama Oma Riiki?

 

Jõgi voolab ja see pole vandenõuteooria, et ta uhub kõik oma teelt. Jõgi on ju ühise eesmärgi nimel kogunenud veetilgad, mis liiguvad ookeanivabadusse. Nii ka inimkond – ikka läbi väärikust hindava mõistuse ja ühistegevuse.