Algallikas: ANDRO ROOS AINULT MEIE MAAS: Meie maa – kui meie sa oled? (kolmapäev, 19. juuli 2017)
Selline küsimus võib mõnel inimesel poliitkorrektsuse okkad turjal püsti ajada, mõne (sellesama maa peale!) sülitama panna ja mõne hoopis koos minuga asja arutama panna.
Meil on sünnitoetused, et inimene saaks hirmsa nutuga, raha ja võla maitse suus, siia ilma tulla. Meil on matusetoetused, et inimene saaks siit kindlasti ära minna nii, et jalgu ei jääks, ja mis kõige tähtsam – ahtakest riigieelarvet ei koormaks. Meil toetatakse lapsi ja pensionäre, üksikemasid ja kaksikute vanemaid, paljulapselisi ka. On veel toetused niitmiseks ja niitmata jätmiseks, toimetulekuraskuste toetused, toetused ravimite ostmiseks jne.
Kui ma seda toetuste nimekirja kunagi uurisin, tekkis tunne, nagu toetaks Eesti Vabariik liikumist, mis ei luba ühelgi inimesel ise toime tulla ning elada ilma mingi toetuse, hüvitise või kompensatsioonita.
Ja ilmselt mõned juba arvavadki, et kui toetust ei saa, siis enne lõhken, aga kempsu ka ei lähe!
Monopolistlik kõrilõikaja
Ometi peaks iseseisva ja sõltumatu demokraatliku vabariigi iga elanik suutma iseseisvalt toime tulla. Mõned (veel) tulevadki, aga kui Marxi-nimelise tegelase teooria peale mõelda, siis jääb neid väheks ja paljud tänased „rahvalüpsjad” avastavad korraga „nisakannud” ka oma firma küljest ning tajuvad „järellüpsi” vääramatut lähenemist.
Kahe linna vahelisel autosõidul kuulsin, kuidas riigiraadios kirjeldati reipalt ühe Eesti keskse piirkonna „tutvustuspäeva”, mille eesmärk oli reklaamida maakonna tootjaid. Vaimustunud intervjueeritav kirjeldas lillevaipade valmistajaid ja kauneimaid konkursikostüüme, erinevaid tegevusi ja batuute, töö- ja õpitubasid ning käsitöötalu tegevust. Lisaks sain teada, et Pärdi aias valmistati lillekimpe ja hulgaliselt oli ka kodukohvikuid.
Kui see oli kogu maakonna toodang, siis... Aga see oli ju meie maal ühes meie maakonnas! Miks seal siis ei toodeta midagi märkimisväärset?
Paraku valitseb meil tõesti olukord, et just tootjale pannakse igal pool jalg ette, sest äkki ta hakkabki midagi märkimisväärset tootma ja saab rikkaks – elagu parem tootmata jätmise toetusest!
Juba pikka aega teeb mu meele mõruks meie maal tegutsev ja täielikult riigi omanduses olev kõrvuni võlgades ettevõte Eesti Energia, mis laseb ennast seaduslikult toetada hinnatõusude ja maksudega, et pea miljardieurose võlakoorma all mitte vajuda meie maa suhteliselt soisesse pinnasesse. Jordaania, Utah, Auvere... Jah, see riigifirma lüpsab muudkui kodanikelt raha, et riik oleks rikkam. Ja inimesed maksavad, sest ehk saab osa sellest rahast toetustena tagasi.
Ja nüüd ma küsin: miks riik käitub nagu monopolistlik kõrilõikaja ja rahvas peab võitlema oma koha eest päikese all... meie maal?
Tartu Hoiu-laenuühistu võttis ette hakata tootma ühist energiat ja lõi selle tarvis Eesti Ühistuenergia OÜ, mis ehitab Purtsesse tuuleparki ühistu liikmete poolt selleks tarbeks ühistusse hoiustatud raha eest. Ettevõtmist veab tõsise „künnihärjana” Saaremaalgi oma ettevõtmistega jala ette panijate kisast hoolimata tuntust koguv Harry Raudvere.
Jah, Ühistuenergia on keeruline ettevõtmine. Kõigepealt sellepärast, et 5,5% intressi on energiahoiuse pealt ehitustööde kõrvalt keeruline, aga täiesti võimalik tagada. Samas tuleb see raha mitmetest tootlikest tegevustest ning on kasulik nii hoiustajale kui ka tootjale ja arendajale. Kes edasi mõtleb, saab aru, et tänu sellistele tegevustele meie maa siin riigis elab. Ja kes meiega ühineda tahab, sellel tuleb vaid meid üles otsida.
Hakkame ühiselt tööle!
Kui Eesti Ühistuenergia tuulepark hakkab tootma elektrienergiat, lisandub senisele intressile ka osa tootmistulemi kasumist. See teeb rõõmu ja annab kindlust elamisraha suhtes hoiustajale ning lubab lahkesti ka uusi ühistulisi ettevõtteid üles ehitada ja käima panna. Nendest saavad ühised ühiskondlikud tagatissambad, millele hakkab toetuma meie tootev ühistu.
Kui sul ei ole toodet – olgu selleks kas või suur hulk suve jooksul metsast korjatud risu –, millega talvel naabergi ahju kütta saab, võtab külm su ära. Muide, see „külm” kipub kohati häälduma nagu sõna „riik”. Meie maa on küll vaene, ent seda tänu nii meie laiskusele – kui me ise ei viitsi midagi teha! – kui ka meie virkusele takistada teistelgi midagi tegemast.
Kas meil on vähe töid, mida teha? Ei ole ju! Miks me siis tööd ei tee? Raha ei ole! Miks raha ei ole? Ah et töö on tegemata ja palk saamata? Aga miks töö on tegemata? Ah, et... Aga see, kes suvel oksi korjas, ei saanud ju palka, vaid sai ju oksad tasuta ja talvel on tuba soe...
Kui hakkaks õige ühiselt tööle ja töötegijaid aitama? Muidu elame täna küll veel meie maal, aga homme on see võlgade katteks juba „nende” maa.
